Millest naistepäeva traditsioon alguse sai?

Sellest, kuidas kõik täpselt algas, täit selgust ei olegi. Küll on seda on seostatud USA-s 1848. aastal teostatud reformidega, millega anti naistele mitmeid õigusi ja vabadusi, küll seostatakse seda New Yorgi tekstiilivabriku streigiga 1908. aastal, mille käigus puhkes juhuslikult tulekahju, kus hukkus ligi 130 naist jne. Üks asi on aga kindel, et 1909. aastal tegi saksa kommunist, Rosa Luxemburg, ettepaneku hakata seda 8. märtsi sündmust meenutama rahvusvahelise naiste solidaarsuse päevana. Aasta hiljem oli otsus vastu võetud ja juba 1911. aastal tähistati 8. märtsi kui naistepäeva nii Saksamaal, Taanis, Šveitsis kui Austrias. Läks mööda veel paar aastat ja naistepäeva hakati tähistama ka Venemaal.

Milleks Nõukogude ajal naistepäev?

Naistepäev integreeriti uue ja küllaltki neutraalse tähtpäevana Nõukogude Liidus tähistatavate pühade hulka, millega üritati kirikliku emadepäeva olulisust vähendada. Aga suhtelist apoliitilisust ei jätkunud kauaks. 1930nadatel aastatel hakati naistepäeva ajakirjanduse toetusel laialt tähistama. Algas nn. emarolli väärtustamine, mille käigus vormiti uus naise kuju — nõukogude emakangelase kuju. Ajakirjades ja ajalehtedes hakati kirjutama emadusest ja emadest, kõrgelt hinnati personaalset iskute esiletõstmist. Kiirendatud korras kujundati riiklikul tasandil välja uus ”Potjomkini küla” — emakultus. Aga ega selline tendents ei iseloomustanud üksnes Nõukogude Venemaad. Teise maailmasõja eel ja ajal tõsteti emadus hindamatusse kõrgusse ka teistes riikides. Analoogse musternäidisena võiks tuua Saksamaa.

Naistepäev tänase maailma kontekstis

Täna on naistepäev ÜRO tähtpäevade nimistus. Kuid arvatavasti oleks ta selletagi laialt tuntud nii Euroopas, Ameerikas kui Austraalias. Asja juures on väga oluline, et muutunud on 21. sajandi naistepäeva sümbolid. Naistepäeval korraldatakse vägivallavastaseid aktsioone, kriisikollete abistamist ja neile toetuse organiseerimist, samuti rahvusvahelisi foorumeid, kus räägitakse naiste muredest ja probleemidest.

Naistepäev uues iseseisvas Eestis

Suures vabanemise tuhinas tõmmati vesi peale paljudele poolsajandi traditsioonidele. Sama juhtus ka naistepäevaga, millesse hakati suhtuma pila ja paroodiaga. Muu maailm aga tähistas naistepäeva kui naiste austamise päeva omasoodu edasi. Siinkohal meenub üks 1993.a. töine naistepäev Rootsis, kus meie delegatsiooni meesliikmetele tehti ametlikult märkus, et nad meid naistepäeval meeles ei pidanud.

Pärast esimest vabadusjoovastust muutus suhtumine naistepäeva. Taas on ausse kerkinud komme kinkida abikaasadele, tütardele, sõpradele ja töökaaslastele lilli ning võtta ühiselt midagi pidulikumat ette. See on väga kaunis ja tänuväärne tegu, sest mitte kõik naisterahvad ei ole emad ja kahjuks ei saa väga paljud neist selleks ka kunagi. Aga me kõik tahame olla tunnustatud kui naised ja tunda end kasvõi ühelainsalgi päeval aastas kellegi väga erilisena, väljavalituna, esiletõstetuna. Saada see üksainuski roosi, tulbi või nartsissiõis. Olgu see kasvõi üksnes tänuks meie soolise kuuluvuse eest. Nagu enam ei lase keegi vastlaliugu selleks, et tal pikemad linad kasvaksid, nii on ka naistepäevast jäänud alles vaid mõnus komme — lillede kinkimine. Täpselt sellise, vabatahtliku aktsioonina, võiks 8. märts ka püsima jääda.