Nüüd on asjalood muutunud. Ühte väikest kõrvalevaatamist ei peeta suures osas miskiks. Isegi armuke kannatatakse välja. Lahutuse põhjuseks on enamasti “iseloomude sobimatus” või siis uue püsisuhte leidmine ühel või mõlemal abikaasal, mitte aga juhuslik seks. Abielu ise pole ka ammu enam nii tähtis kui varem. Mõned paarid ei afišeeri end paarina, kuna siis saab lapse jaoks küsida riigi käest üksikvanema toetust, mõned paarid ei viitsi lahutamise peale mõeldagi, kuigi enam ammu koos ei magata või koguni ei elata, jne.

Naised lepivad mehe kõrvalsuhetega kergemini kui mehed, kellel on kõrgemalt arenenud omamisinstinkt. Tihtipeale noogutavad mehed särasilmi vabameelse suhte ideele kaasa seni, kuni asi puudutab nende endi kaasade vabameelsust.
Mul on tuttavaid paare, kes ei hinda monogaamiat, vaid „naudivad elu” ning jagavad hiljem omavahel isegi muljeid oma sekspartneritest — see pidavat nende seksielule vürtsi andma ja neid omavahel veel rohkem siduma. Loomulikult peab selliseks suhteks olema mõlemal kõvasti närvi ja avatust, et mitte armukadedaks minna.
Rohkem tean ma paare, kus esialgne kirg on lahtunud ning seiklusi otsitakse kodust väljaspool. Kodus oma suhetest ei räägita, laste, sugulaste ja töökaaslaste ees elatakse eeskujulikku pereelu. Kui kellegi salasuhe ilmsiks tuleb, ei teki probleem mitte sellest, et suhe üldse oli, vaid sellest, et ei osatud seda salajasena hoida. Väga “spartalik” suhtumine: kes vahele ei jää, pole varas.

Tean ka paare, kus üks kaasadest käib “küla peal”, kuigi teab, et see abikaasale ei meeldi. Monogaamne pool (tavaliselt naine) istub kodus ja teeb näo, et ta ei aima mitte midagi. Nii on ju lihtsam — nii mehele kui ka talle endale. See on uskumatu, kui hästi oskavad naised endale valetada ja end uskuma panna, et ootamatult pikenenud tööpäevadega ja võõraste naiste järgi lõhnav mees on armastav ja truu!

Mõni kuu tagasi kirjutasin Delfi Naistekasse loo monogaamiast — et see on tore, kuigi inimkonna ajaloos ei ole see kuigi ammune nähe. Igapäevaelu näitab, et monogaamia kipub olema rohkem unistus ja muinasjutuline ideaal kui reaalne elu.
Kas tegemist on evolutsioonis tagasiminekuga, et abielurikkumist enam suureks patuks ei peeta? Karjainstinkt ja loomalikud ihad aitavad üleannetusi mõista, raha ja mõistus on siduvamad kui armastus…

Või on Eesti inimeste tegemisi mõjutanud meedia, väljamõeldud lood televiisoris (magusad seriaalid) ja kõmulood kollases ajakirjanduses — et kui nemad juba võivad, miks siis mitte mina…? Kõmuajakirjandusest saab ju pidevalt lugeda meelelahutajatest, sportlastest ja poliitikutest, kellel on kõrvalsuhteid. Mõnel juhul teinepool andestab, mõnel juhul mitte. Alati ei sõltu andestamine petetu südamehäälest, pigem avalikust arvamusest ja rahanumbritest.

Ma ei usu, et põhjus on inimeste loomastumises, evolutsiooni eiramises. Pigem on see uus tasand. Inimesed on võimelised armastama ja olema seejuures tolerantsed. Lapsikutest tujudest ollakse üle, osatakse näha n.ö puude taga metsa… Või pole mul õigus?