Kerttu Rakke: kas naisel sobib olla suhte algataja?
Mõni aeg tagasi kirjutasin siin, kuidas soorollid on muutunud, et nii mehed kui naised on korraga nii kütid kui korilased — kõik teavad poode, kust kõige parem endale riideid osta, ja kõik jahivad ise partnereid. Selline muutumine aga ei meeldi kõigile — laupäevases kolumnis tõstatati küsimus, et kas tõesti ei pea mehed enam naiste saamiseks vaeva nägema, sest naised teevad kõik ise.
Nooremates seltskondades, kus inimesed on ekstravertsed, ei ole sellest mingit probleemi: kõik suhtlevad kõigiga ja nii ei saa hiljem keegi arugi, kumb esimesena teisele külge lööma hakkas. Ja see pole olulinegi. Pigem on see kokkuleppe küsimus — vaevalt läheb keegi ööklubisse otsima kedagi, kellega platooniliselt mere ääres jalutamas käia ning raamatutest rääkida. Mõnel (ja eriti vanemal) juhul aga on teema päris muret tekitav: naised küll tahaksid mehi „rajalt maha” võtta, aga vastupidiselt filmides nähtule, raamatuis loetule ja tuttavatelt kuuldule ei ole väga paljud mehed nõus olema saagi rollis.
Raamatus „Avameelselt abielust” manitseti mehi, et kui naine tõepoolest peaks seksi vastu huvi tundma, ei tohi talle „ei” öelda, sest naine võib solvuda ja mitte enam initsiatiivi näidata. — See soovitus ise näitab, et naiste aktiivsus ei olnud mõnikümmend aastat tagasi kaugeltki igapäevane või aktsepteeritud nähtus.
Loomulikult ei saa heita ette mehele, kes otsustab öelda ööklubis vastu hommikut purjus võõrale naisele „ei”. Aga kui ettepanek pole otse voodisse minna? Olen viimasel ajal päris tihti kuulnud oma sõpradelt, et neile on naised ligi tikkunud. Kui täpsemalt uurida, siis ilmneb, et nii naise sõnad kui kehakeel on väljendanud sümpaatiat, mitte labast seksisoovi.
Inimesed on liiga tihti ja vales kohas kinni mõtlemises „nii ju ei sobi”. Miks ei sobi ja kelle arvates ei sobi — need küsimused jäävad tihti vastuseta. Tegelikult ei huvita ju naabreid üldse see, mida sa teed — kuni sa nende mängumaale ei trügi või kadestamisväärselt rikkaks ei hakka.
Arvan, et peaaegu igal naisel on olnud oma elus mees, lihtsalt tuttav, kellesse on mingil hetkel armunud oldud, ent kellega pole mingit suhet olnud seetõttu, et mees on häbelik ja omaette. Pisut pettumist ja elu läheb edasi, kuni umbes kümne või kahekümne aasta pärast kohtutakse juhuslikult ja siis tunnistab mees, et tegelikult ta oli naisesse kõvasti armunud, aga ei julgenud läheneda. Väga, väga valus on sellist asja kuulda aastaid hiljem, kui pered kaelas ja kehad kortsus! Selline vastamata armastuse lugu sobiks vaid magusalt nõretavatesse seebikatesse või ajaloolisse kostüümidraamasse.
Loomulikult on tark olla fatalist ja lohutada end mõttega, et ju siis ei pidanudki seda suhet olema ja et kui midagi kõvasti tagant torkida, võib asi hoopis kehvalt lõppeda. Aga ikkagi on kurb, kui mees on arg ja naine ei tihka läheneda, kartes pealetükkiv olla, sest on ju väljakujunenud arusaam, et „nii ei sobi”.
Samas ei arva ma, et naine peakski olema aktiivsem pool. See lihtsalt juhtub mõnikord nii, ja asi pole isegi mitte rollijaotuse muutuses: naine jääb ikka korilaseks, aga kui mees otsustab võtta küti rolli asemel seenekese või marjakese oma, siis naine nopib ta üles. Eks ikka sellepärast, et üksi olla „ei sobi”.
