Kerttu Rakke: Kuidas minust sai kurjategija
Olen juba mitmendat kuud võidelnud depressiooniga. Mul pole enam tööd, millest ära elada. Praegusel ajal on raamatute müümine raske ja ühtki kindlat seriaalitellimust ei ole. Aastase lapse kõrvalt kirjutamine on minu jaoks keerulisem kui arvata oleks osanud, ja nii ei ole ma ka suurt midagi sahtlisse kirjutanud. Miinimumpalga järgi makstav emapalk lõppes äsja. Siinsed Delfi-lood katavad vaid mu kommunaali- ja telefoniarved. Jaanuaris olin ma, linnaelufänn, sunnitud kolima kesklinna ilusast üürikorterist linnalähedasse alevikku väiksesse elamisse. Kuna see on sugulaste oma, ei tõsteta mind siit välja, kui ma pole üüri maksnud. Mu krediitkaart on juba pool aastat miinustes. Mu lapse isa toetab mind küll, aga ma ei tihka temalt küsida rohkem kui tõepoolest lapse jaoks vaja — olen ju täiskasvanud inimene ja oma firma asjadega püüan vaikselt ise hakkama saada. Seni mitte eriti õnnestunult — mu firmal on päris mitu korralikku võlga. Lisaks kiusavad mind eht-naiselikud probleemid, nagu näiteks kaalu langetamine pärast lapsesaamist, lihtsalt vanaks jäämine jmt.
Mõistan emasid, kes õhtuti veinitavad
Ükski eelpoolnimetatud asjadest pole selline, millega uhkustada või mille üle rõõmu tunda. Kui Delfi Naistekas ilmus pihtimuslugu pereemalt, kes igal õhtul vähemalt pudeli veini joob, sain temast väga hästi aru. Mu tutvusringkonnas on palju naisi ja emasid, kes „veinitavad“ — erinevatel põhjustel. Hea küll, hommikul vaatad oma lapse särasilmadesse ja tuju läheb heaks, aga päeva peale jõuavad kõik nõmedused taas kohale. Jälle ilmub kusagilt mingi arve, mis tahab maksmist, keegi ütleb mingi loo tellimuse üles, elamine läheb segi kiiremini kui koristada jõuad, lapse kampsuni kudumine seisab mitmendat kuud, trenni pole aega teha ja linna peale ilma rahata jalutama minna on nõme.
Eelpool mainitud veinitajast ema alustab joomist siis, kui lapsed magavad. Mina võtsin tavaliselt klaasi veini veidi varem — selleks, et mitte oma aastasele lapsele teravalt nähvata (kuna tegemist on minu iseloomuga ja pidevalt piire testiva lapsega, siis põhjust selleks on küll ja veel!). Mõnikord jäigi see klaas ainsaks. Pole olnud harv juhus, kui ma olen nädala täiesti kaine olnud. Aga see on olnud ka piir. Ikka juhtub midagi, mis tuju pahaks teeb ja tõsise antidepressantide ja rahustite vastasena olen abi otsinud alkoholist.
Võibolla on mul halvad sõbrad või on süüdi kultuuriruum, aga kui keegi mulle külla tuleb või mind endale külla kutsub, on alati olnud laual mingi alkohol. Tavaliselt on siis minu autojuhiks olnud minu poeg. Teinekord aga pole tal aega ega võimalust ja, tunnistan, et olen istunud veinisena rooli rohkem kui üks kord.
Kui nüüd jälle rahast rääkida — joomiseks, näe, raha on?! — siis jah, odavam on juua paar klaasi odavat karbiveini kui õhtust süüa: nagu mainisin, tahaks ju kaalust alla võtta?
Et õhtuni vastu pidada, võtsin napsu
Kevadel oli mu tervis üsna kehv — üle kuu aja oli temperatuur keskmiselt 35,7 kraadi. Pidev väsimus lisaks nõmedatele mõtetele, mis peast ei kao, ei ole just hea seltsiline. Selleks, et õhtuni vastu pidada, võtsin napsu. Kui mõni nädal tagasi diagnoositi mul kõrge veresuhkur, keelati mul lisaks paljudele toitudele ära kõik kääritatud joogid, nagu näiteks vein ja õlu.
„Pigem siis juba pits viina,” oli arsti arvamus.
Jee, ainult pits, mõtlesin ma ennast teades kerge muigega. Jah, ma tunnistan, et olen alkohoolik: mul on olnud probleeme mitmel korral. Ainult raseduse ajal olin peaaegu karske, vaid punast veini jõin pisut (mõni arst lausa soovitab seda).
Nii läksin taas üle džinntooniku peale — olen seda armastanud varemgi. Nüüd, enne mu lapse isa järjekordset külaskäiku, oli see aga viga. Džinntoonikut on keerulisem doseerida kui veini ja kui hommikul oli „hõre” olemine, siis segasin esimese kokteili juba enne lõunat. Üritasin nädalavahetusel oma elamist korda teha — no sedasi suuremalt, et talveasjad peitu ja mõned mööbliesemed teise kohta jne. Kuna ma aga vihkan koristamist (kui teenisin normaalselt, käis mul koristaja), siis ei viitsinud ma seda kaine peaga teha. Nii olin ma juba mitu päeva vaikselt „tinutanud”, kui äkitselt saabus pühapäeva õhtu, kus pidin lapse isale lennujaama vastu sõitma. Kui alustada alkoholitarbimist nii noorelt kui mina (15aastaselt), siis on selge, et harjutamine teeb „meistriks” ja teinekord mahub minusse päris palju, enne kui end purjus tunnen.
Teadsin ju, et ma pole kaine
Jaa, ma olen mõelnud mitu korda, et poleks pidanud rooli istuma. Et oleks ju võinud saata sms-i aadressiga oma lapse isale, kes siis oleks saanud lennujaamast takso võtta — mis sest, et ta polnud varem siin käinud. Oleks-poleks, mis tehtud, see tehtud. Laadisin lapse autosse ja sõitsin linna. Kui keegi, kes minu peale politseile kaebas, väidab, et on minu sõber, siis — ükski mu sõber ei teadnud, et olen sel kellaajal roolis. Ja ükski minu sõber ei helistaks politseile. Nii et see koputaja võib heaga end minu tutvusringkonnast välja arvata, kui ta seal üldse on.
Kui hakkasime kolmekesi lennujaama parklast välja sõitma, peatati mind kahe vilkuritega auto poolt. Puhusin, ei vaielnud kellegagi. Teadsin ju, et ma pole kaine. Minu autole kutsuti järele puksiir, mind ennast toimetati Rahumäe teele, vabandusega, et tahetakse teha täpsustavat testi. Ma ei vaielnud vastu — ma ei tulnud selle peale, et mind arestida tahetakse. Keegi seda ei öelnud! Mu laps koos oma isaga sõitsid meie järel taksos. Kuna laps oli enne autos magama jäänud, ei muretsenud ma eriti, kuna järelikult lükkus tema ööuni nagunii edasi.
Poolteist tundi hiljem pärast ohjeldamatu hunniku paberite täitmist ilmnes, et ma ei saagi koju.
„Teie laps on ju oma isaga,” öeldi mulle, kui asja vastu protesteerisin. Jah, see mees on küll tema isa, ent samahästi oleks võinud lapse täiesti võõrale inimesele anda. Pooleteiseaastane laps ei pea omaks inimest, keda ta näeb neli korda aastas ja kes pole kordagi teda ei pudelist toitnud ega tal mähkmeid vahetanud. (Ette rutates — pole siiani.) Lisaks polnud mul kaasas ei lutipudelit ega mähkmeidki, kuna kavatsesin ju kohe kodu poole tagasi sõita.
Minu protesti ei arvestatud. Tunnistan, et nüüd ma enam nii sõnakuulelik ei olnud. Tahtsin koju! Soovitasin uurijal leebelt siirduda tuharapiirkonda, aga, nagu arvata — see ei aidanud. Mul ei olnud telefoni kaasas. Peas olid vaid õe ja poja numbrid, aga kuna kell oli palju, siis oli ühel telefon juba väljas ning teine ei võtnud lihtsalt võõrast kõnet vastu. Mulle öeldi, et mu laps ja tema isa on läinud hotelli ning mind pandi kambrisse luku taha. Äravõetavatest esemetest olid mul kaasas autodokumendid, pangakaardid, huuleläige ja lapse lutt…
Ma ei suutnud magada, ma ei suutnud üleval olla. Minu peas ketras vaid mõte, kuidas mu laps ja tema isa hakkama saavad. Laps, kes on enamiku ajast minuga koos ja kes hakkab teinekord nutma isegi siis, kui ma kempsu lähen, on nüüd oma isaga, kes ei oska temaga midagi peale hakata, kes ei oska sõnagi eesti keelt ning kel pole ühegi mu tuttava ega sugulase telefoninumbrit! Kujutasin ette, kuidas mu laps karjuda võib. Hiljem kuulsin, et karjuski. Siinkohal tervitused Tallink City hotelli töötajatele, kes väitsid mu lapse isale, et Tallinnas on öösiti kõik poed kinni, kust piima ja mähkmeid saada. Halloo, Westmanist ei ole kuulnud või?!
Vedelesin riietega madratsil ja palvetasin, et mu laps suudaks magada. Õnneks on ta oma vanematelt pärinud hea une, nii et päris tervet ööd ta ei karjunud. Öösel ärgates vaatas paar tundi multikaid ja siis magas edasi.
Hommikul sai mu poeg sõnumi mu tütre isa telefoninumbriga, sõitis hotelli ja organiseeris lapse juurde ühe mu sõbranna, kes on teda varemgi hoidnud. Sellest sain ma aga teada alles õhtul kell viis, kui kohtusin oma advokaadiga. Enne seda istusin, ahastasin ja kujutasin ette, et mu juuksed on kindlasti juba hallid ja üritasin igaühele, kes kambri ukse taga käis, seletada, et mul on vaja helistada. Tulutult. Püüdsin mõelda teistele asjadele, aga lapse-teema oli loomulikult kõige olulisem. Pohmelli ei olnud, lihtsalt oli vastik. Alles pärast seda, kui kuulsin, et mu laps ja tema isa on heades kätes, hingasin kergendatult. Mõne hetke jooksul tundus lausa, et elu on ilus! See, et mina kusagil kambris mingil metallvoodil kügelen, tundus väheoluline.
Esmaspäev oli mu elu kõige pikem päev
Alles nüüd sain aru, mida võisid tunda ja mõelda mu tuttavad, kes on kinni istunud. Vaikus. Kella pole, raadiot pole, mitte midagi ei ole. On vaid koledatesse rohelistesse seintesse kraabitud nimed ja joonistused kanepilehtedest. Und ei ole, ärkvel olla ei taha. Ja aeg venib. Praktiliselt seisab. Õhtul sain laupäevase Postimehe, mille lugesin läbi kaanest kaaneni. Isegi reklaamid lugesin läbi! Ja ikkagi ei olnud veel öörahu aeg…
Mul vedas, et minuga samasse ruumi pandi üks venelanna, kes oli teinud sama pattu, mida mina, mitte aga mingi psüühikahäiretega eeluurimisalune mõrtsukas. Võõra inimese kuuldes kempsu kasutamine oli meile mõlemale üsna kõva eneseületus, aga vähemalt oli meil võimalik oma muresid jagada ning minul oma nigelat vene keele oskust praktiseerida.
Ma ei söönud peaaegu midagi. Mida ongi süüa mittelihasööjal kohas, kus enamik asju on lihaga? Õhtune porgandisalat keeras aga mu seedimise päris imelikuks, nii et hommikust putru ma ei tahtnudki. Kui vaatasin oma lotendavaid pükse, muigasin mõrult, et kaalujälgimise mõttes on üritus isegi korda läinud. Kodus avastasin, et vaid kilo on läinud — riietes magamine oli teksad välja venitanud.
Mul ei ole politseinike suhtes etteheiteid, nad tegid ju ainult oma tööd. Arestimaja arst oli väga tore, andis mulle isegi mingeid looduslikke rahusteid, et ma teisel ööl magada saaks. (Väga palju ma siiski ei maganud.) Etteheiteid on mul vaid lollile seadusejärgimisele, kus mind minu aastasest lapsest lahutati — antud juhul karistati mu last, mitte mind. Loodan südamest, et minust eemal olek ei olnud tema jaoks pöördumatu šokk. Samuti võiks ette heita seda, et arestimajas pole võimalust duši all käia. Ja loomulikult on mul etteheiteid neile, kes lekitasid info minu kinnikukkumisest ajakirjandusele. Tean, et ametlikult pole õigust politseinikel taolist infot kellelegi jagada. Mulle kinnitati veel esmaspäeval, et see lugu ei leki kuhugi. Kui istusin teisipäeva hommikul Liivalaia tänava kohtumaja 2x2meetrises kambris kohut oodates, mängis koridoris SkyPluss. Kuulsin uudist endast. Keegi heasüdamlik keeras selle uudise ajaks raadio valjemaks…
Mina olen lihtne inimene, ja kui ma teen mingeid lollusi, siis enda või oma sõprade, mitte aga maksumaksja raha eest. Ma pole iial öelnud, et ma olen hea ja tore ja tehke nii, nagu mina. Mul pole, erinevalt paljude arvamusest, mingit kavatsust poliitikasse minna — kui ma ei kuulu ühessegi erakonda, saan vabalt suud pruukida! Seega ei näe ma põhjust, miks minu napsuse peaga rooli istumine nii suure kella külge on pandud. Lohutan end mõttega, et kui sinust ei räägita, siis pole sind olemaski. Siinkohal tänan kõiki oma tõelisi sõpru, kes mulle kõnede, sms-ide ja meilidega toeks on olnud.
