Kerttu Rakke: mida teha, kui partner laseb end käest?
Mõtlesin pisut ja leidsin oma tutvusringkonnast kaks vastupidist näidet, kus just mees on pärast kokkukolimist või abiellumist laisaks ja paksuks läinud. Ja kui veel rohkem mõtlesin, leidsin mitu näidet, kus mõlemad pooled pärast paarisuhte ametlikuks muutmist enam oma atraktiivsusele rõhku ei viitsi panna.
Kultusfilmis „Suvi” ütleb apteekrihärra Joosep Tootsile, et väljend abieluranda jõudmisest on täielik vale, sest just kooselu tähendab raskusi ja tormist merd. Seda aga on nii raske meeles pidada, ikka on tunne, et kui keegi on „kätte saadud”, siis võib rahulikult puhata. Nii vaimult kui kehalt, viitsimata otsida põnevat vestlusteemat või tunda huvi isegi seksi vastu.
Võib-olla tuleb otsida põhjust soorollide muutumisest?
Väidetavalt oli näiteks ürgajal rollijaotus kindel: mehed olid kütid ja naised korilased. Paljud leiavad, et see on ka tänapäeval nii. Naised on endiselt korilased, sest armastavad šopata ning on peamised pere toidulaua eest hoolitsejad, mehed aga on kütid, kes jahivad endale naise ning hiljem suure saagi (raha), mille eest naine šopata saaks. Samuti olevat “vana tõde”, et mees peab olema rikas, naine ilus.
Oma tutvusringkonnas ringi vaadates näen, et rollijaotus on hägustunud (ma pole kindel, kas need üldse kunagi nii täpselt piiritletud on olnud, ent praegu on rollid aina võrdsemad). Nii naised kui mehed teavad täpselt, kust missugust riideeset, aksessuaari või iluteenust saada, samuti võetakse vastassugupoole esindajaid kui saakloomi — et oleks ikka prink keha ja korralik rahakott. Pärast edukat jahti pannakse „relvad” kappi tagasi ning loodetakse, et trofee püsib igavesti sama värske ja kaunina. Kuna tegelikult on mõlemad pooled ühtaegu nii “trofeed” kui “kütid”, on selge, et ühe poole „relvade” kappipanek tähendab samaaegselt teise poole trofee luitumist. Ehk koguni muutumist — Supermani asemel vedeleb kodus Peter Griffin või Lumivalgekese asemel Slurmi tootev vagel…
Kust läheb piir mõnusa puhkuserežiimi ja enese käestlaskmise vahel?
On inimesi, kes tahavadki, et kodus oldaks loomulikum ja laisem, sest igapäevane töö nõuab piinlikult korralikku välimust. Kust läheb aga piir mõnusa puhkuserežiimi ja enese käestlaskmise vahel? Kas juurdetulnud paar-kolm kilokest on loomulik täiskasvanuks saamise tunnus või juba ebatervislik kaalutõus? Aga viis kilo? Või viisteist? Sisemine ilu kipub rasvavoltide vahele kaduma ning partner loeb välja suhtumist: „saakloomana pidin pingutama, aga ainult sinu pärast küll ei viitsi.”
Endale leitakse vabandusi, miks ei saa enam nii tihti juuksuris või trennis käia ning miks salati ja sushi asemel süüakse burksi, ent partnerit süüdistatakse küll, et enam pole tegemist inimesega, keda jahtida viitsiks. Ei süüdistata otse, aga räägitakse sõpradele. Tihtipeale mitte nõu küsides, vaid ennast välja elades, sest teine pool võib ju solvuda, kui talle otse välja öelda, et ta võiks end kätte võtta.
Muidugi solvutakse!
Kui tegemist on haigusest, töökoormusest või titesaamisest pärit lisakilodega, on solvumine muidugi mõistetav. Kui aga tegemist on lihtsalt laiskusega, ei pruugi taoline otseütlemine samuti õigustatud tunduda. Tean meest, kes ütles naise märkuse peale: „Kui ei meeldi, otsi endale keegi teine.” Tean naist, kes maksis valusa kriitika eest kätte mehele “sarvede tegemisega“ — et tunda end hoolimata kaalutõusust ahvatlevana.
Üks mees kutsus naise endaga koos jõusaali. Naine sai vihjest aru ja oli sellest solvunudki (helistas mulle ja kurtis mehe ülbuse üle), ent lõpuks võttis end kätte ning oli ka ise rõõmus, et päästis sellega nii oma suhte kui keha.
Alati ei ole lahendus ühine treening. Aeg, raha ja isiklikud eelistused (näiteks tugev karnivoorlus või spordivastasus) tõmbavad siia oma piirid. Mismoodi siis aga öelda, et teine end kätte võtaks ja oleks seesama ahvatlev saakloom, keda kord kinni püüti?
