Kerttu Rakke: Miks meie lapsed nii paksud on?
Lapsi, kes meditsiinilistel põhjustel liiga suured, on tunduvalt vähem kui neid, kes stressist või igavusest kaloririkkaid toite söövad. Mida siis teha, et laps sööks tervislikumalt?
Kõigepealt tuleb endale selgeks teha, mis asi üldse on tervislik toitumine. Igasugu ekstreemsused ei ole tervislikud, eriti mitte lastele. Peamine on kuulata oma keha. Lapsed, muide, saavad sellega paremini hakkama kui täiskasvanud ning pole mõtet karta, et nad ise valides jääksidki vaid kommide ja saiakeste peale: mida vähem sundida, seda kindlam on, et laps soovibki midagi nn normaalset.
Kõige lihtsam viis panna laps tervislikult toituma on eeskuju: tuleb süüa ise tervislikult ja mitte osta koju toitu, mis paksult E-aineid täis. Üks tuttav, kes on töötanud mitmes peres lapsehoidjana, rääkis õõvastavat juttu perekonnast, kus vanemad sõid pitsat, aga oma lasteaiaealisi lapsi sundisid sööma madala rasva- ja soolasisaldusega köögiviljapüreesid. Loomulikult oli söögi ajal ses peres alati tülisid. Kui täiskasvanu suudab end vajadusel sundida sööma ebameeldivat toitu, siis lastele tekitab see liigset stressi ning soodumust toitumishäireteks.
Väikelapsed ei tohiks teadagi, mis suhkur on
Toit tuleb teha ahvatlevaks. Kui näidata lapsele, et sul on midagi head, mida eriti jagada ei raatsi, võib loota, et laps tahab uudishimust seda proovida. Inimlik kadedus on siinkohal päris edasiviiv jõud. Üks mu tuttav õpetas nii oma lapsi erinevaid mereande sööma, teine idusid armastama. Kolmas aga kahetses hiljem, et lastele kalleid delikatesse tutvustas.
Mu hambaarst soovitas, et alla kolmeaastasele lapsele ei tohiks üldse suhkrut anda. Tema paariaastane laps olevat mänginud kommidega kui värviliste asjadega, mida oli huvitav ritta seada, teadmata, et tegemist millegi söödavaga. Tunnistan, et mina pole nii hea ema olnud — minu pooleteiseaastane laps teab juba, mis on šokolaad ja mis kartulikrõps. Kui neid silmapiiril ei ole (kodus ei olegi), on tavalisteks näksideks juba pikemat aega kamapallid, näkileivad ja puuvili.
Esimesel eluaastal pingutasin küll lapse toidulauaga kõvasti, sest esimesel eluaastal on lapsed eriti õrnad ja vastuvõtlikud. Mind hämmastas, kui paljud poes müüdavad beebitoidud, mida soovitavad tunnustatud lastearstid, tegelikult suhkrut sisaldavad! Uurisin beebitoitude tegemist nii raamatutest kui netist ja kuna mulle meeldib kokata, oli see päris põnev maailm. Tervislik beebitoit ei pea olema maitsetu. Suhkru asemel annab kasutada puuviljasuhkrut, tavalise soola asemel näiteks Vogeli ürdisoola. Jah, need on kallimad küll kui nn tavalised, aga laps sööb vähe ja üle maitsestada ei maksa. Mul kulus näiteks poole aasta peale (esimesel poolaastal magusaid asju ei pakkunud) vaid paarsada grammi puuviljasuhkrut!
Kommi ostavad need, kellele maiustused kodus keelatud on
Tean emasid, kes annavad lapsele maiustusi, kuna „ta ei söö ju muidu mitte midagi!” Ei hakkagi sööma, kui ema iga jonnaka „ei” peale järele annab. Lapsega ei juhtu midagi, kui ta on mõnda aega näljane. Tühi kõht on kõige parem kokk ja näljaga süüakse isegi sealiha ja kartulit, nagu teada. Iseasi on muidugi lapse protestikisa talumise lävi…
Teine äärmus on kooliealistele lastele maiustuste keelamine. Keelatud vili, teadagi, on magus, ja tavaliselt ostavad kooli puhvetist kõige sagedamini kommi just need, kellel kodus seda ei lubata. Kaldun arvama, et stress süütundest on edasiste toitumishäirete kujunemisel palju olulisema tähtsusega kui suhkur, mis kommidest saadi.
Paar aastat tagasi küttis kirgi ühe tuntud ema ülestunnistus, et ta ei anna oma aastasele lapsele midagi loomset süüa. Ei piima, mune ega liha. Hukkamõistjaid oli palju, isegi üks lastearst võttis sõna. Paraku unustati suures lintšimise hoos, et nimetatud laps sai rinnapiima — täiesti loomset päritolu toitu. Rinnapiima koostis muutub vastavalt lapse kasvamisele ja nii ei olnud tõepoolest tarvis sel lapsel lisaks saada ei piima- ega lihatooteid.
Minu laps liha ei söö
Ma ise ei söö liha juba üle seitsme aasta ja ka mu pooleteiseaastane laps saab seda maksimaalselt kord-paar kuus, tavaliselt siis, kui külas käime. Ta eriti ei tahagi. Jättes kõrvale mu isikliku suhtumise surnud loomade söömisse, ei osta ma ise lapsele liha, kuna ma ei usu, et lihatooted, mida müüakse, koosneksid vaid kasulikust puhtast lihast. Hea on näha, et enamikes söögikohtades ei tähenda lastepraad enam vaid vinkusid ja friikaid. Ma ei ole põhimõtteline loomse toidu vastane — kala, mune ja piimatooteid sööme ju küll, ja oma vanemale lapsele teen ka lihatoite, kui ta soovib.
Kindlasti ei ole tervislik liha asendamine sojatoodetega. Teatud piirini on soja hea, ent tuleb silmas pidada, et seda taime on kõige rohkem maailmas geneetiliselt muundatud ja ta on ka üks tuntumaid allergeene. Valku saab ka kodumaistest kaunviljadest ja nii ube kui herneid on võimalik teha nii maitsvalt, et lastele meeldib.
Igasugune eksimine on inimlik ja nii pole hull ka aeg-ajalt rämpstoitu süüa. Eraldi võttes pole ei liha, sai, kartul ega tomat ju mingid halvad asjad! Kahjulikuks teeb need kiirtoidukohtade toitude soola- ja rasvasisaldus. Alternatiiviks on lapsega kodus koos sarnaste toitude valmistamine — isegi nelja-aastane saab hästi hakkama näiteks pitsakatte ladumise ja tainasegamisega. Igasugu E-de vältimiseks on mõttekas ketšup asendada isetehtud tomatikastmega. Koos kokkamine pakub nii meelelahutust (asendus burgeri- ja pitsarestoranide lastenurkadele), rõõmu lapsega koos tegutsemisest, lapsele eluks tarvilike oskuste õpetamist kui ka ülevaadet sellest, mida toit sisaldab.
