Kerttu Rakke: Murutarist, "kirjaneitsitest" ja erivajadustega lastest
“Kirjaneitsi” ei ole heatahtlik tiitel. Papa Kreutzwald nimetas kord nii Koidulat ja hiljem vabandas oma halvustava märkuse pärast. Ajakirjanikud ei vabanda, vaid nimetavad kirjaneitsiteks järjekindlalt kõiki kirjutavaid naisi, ka mind, kuigi oma kümnekonna raamatuga peaksin olema neitsilikkuse ammu minetanud. Ju siis pole fantaasiat uue tiitli jaoks või ei lase kadedus viisakamaid väljendeid välja mõelda. Vähe sellest, et nimetatakse — “kirjaneitsisid” võrreldakse omavahel pidevalt.
Kümme aastat tagasi käis mulle närvidele, et mind võrreldi Kadri Kõusaarega ja aeti temaga segi. Veel neli aastat tagasi “õnnestus” mul tutvuda inimesega, kes arvas, et olen filmi “Magnus” autor. Siis taipasin, et on tore, et mind võrreldakse Kadriga, kes on minust kümme aastat noorem, mitte aga Kati Murutariga, kes on minust vaevalt kolm ja pool aastat vanem ja igasugu hulle trikke teeb. Ära sõnusin! Nüüd, pärast seda, kui oleme mõlemad Katiga joobeseisundis roolis vahele jäänud kirjutavad pereemad (ka ravimite mõju all autojuhtimine ei ole lubatud), on võrdlused oi-kui-kiired tulema — no lugege kommentaare!
Paraku ei saa meid võrrelda. Ma olen noorem ja ilusam, mul oli vahele jäädes suurem promill ja — mis peamine — mul on puuetega lastest hoopis teine arvamus.
Tegelikult tahtsin juba kaks nädalat tagasi kirjutada kurja vastuse Kati Saara Vatmanni artiklile, kus ta siunas puuetega lapsi ja leidis, et need on karistuseks oma vanematele. Enamik mu tuttavaid, kes tegelevad puuetega laste ja noortega, olid artiklist šokeeritud ja ootasid, et ma kirjutaksin vastuartikli, kuna juba viimased viis kuud olen aktiivselt tegelenud vaimupuuetega laste ja noorte teemaga. Kahjuks ei saanud artiklist asja: iga uut lauset alustades tundsin end kui algkooliõpetaja, kes peab selgitama elementaarseid tõdesid, vaidlema vastu millelegi, mis on juba eos nii teemast mööda.
Selgituseks: KSV lugu rääkis sellest, kuidas ta hästitasustatud ema Teresaks ihkas ja erivajadustega lastele suvelaagri korraldas, selle tegemise käigus aga avastas, et abivajajad ei olegi vagased ja tänulikud porgandid, vaid eneseteadlikud tavalised lapsed. Nii oli Kati sunnitud sõitma mitu korda päevas poodi, valvama lapsi veekogu ääres, keelitama neid loomasõbralikkusele ja muretsema öiste voodimärgajate pärast.
Missugune neist seikadest näitab, et tegemist on erivajadustega lastega? — Kõik lapsed on sellised. Kotitakse seda, kes laseb end kottida ja nõutakse sellelt, kes annab. Erivajadustega lapsed on aga veelgi erilisemate vajadustega lapsed! Ärahellitatus on siinkohal paraku loomulik — armastavad vanemad doseerivad tihtipeale üle, sest palju muud peale armastuse ja hellitamise ei olegi ju pakkuda.
Imestan, et inimesele, kes pole varem taolisi lastelaagreid korraldanud, nii kiirelt selleks luba anti. MTÜ-d, kes juba kakskümmend aastat erivajadustega lastega tegelenud, on viimastel aastatel laagritega tagasi tõmmanud, kuna ei jätku rahalisi vahendeid — selleks, et täita kõiki laste vajadusi. Samuti imestan, et nende laste vanemad olid nõus oma lapsi Kati juurde jätma.
Kati Saara Vatmanni jutt sellest, kuidas aastasadu tagasi olid haigete jaoks seegid ja et loomariigis tõrjutakse viletsam välja, on täiesti jabur. Inimkond erinebki loomariigist seetõttu, et oskab näha abivajajat. Arvata aga, et puudega laps on karistuseks vanematele nende eelmiste elude pattude pärast või et “iseäralistel” on tugev energiaväli, mida peljata — sellise jama peale ei oskagi kohe midagi kosta.
Inimene, kes ei oska neurootilistele pihiema otsivatele naistele “ei” öelda ega oma osutatud teenuste eest raha küsida, aga lubab oma lastel “teistmoodi” lapsi “puudliteks” kutsuda, ei tohiks üldse inimestega suhelda, rääkimata siis lähenemisest erivajadustega lastele, kellel kindlasti on Kati-taoliste targutajateta kergem.
Tegelikult ei olegi probleem vaid Katis, taoline sekkumise-mentaliteet on viimasel ajal väga levinud. Olen näinud mitmeid inimesi, kes saavad kusagilt pisut vaimset haridust — kas siis jooga, vabastava hingamise või tantristliku seksi alal — aga ei suuda õpitut oma lihtsasse ellu rakendada, vaid tahavad kohe saada gurudeks ning teiste ellu nina toppides end targana tunda.
