Kohvikuinimene Liisi Koikson

“Ta on ju selline puhta põllega tüdruk!” hüüatab üks tuttav, kui kuuleb, et lähen intervjueerima Liisi Koiksonit. Jah, Liisi (27) kohta pole tõesti teada midagi intrigeerivat. Ja ka põlle kandmine pole tema puhul välistatud. Kunagi tulevikus, kui saab teoks unistus oma kohvikust.

Praegu aga on lauljatar võtnud endale aja, et hullusi teha. Kui ta vaid teaks, mis need hullused on…

Liisil on selja taga kaunis suvetuur “Tuulevaikne öö”, kus ta esines koos Jaan Tätte, Maarja ja Marko Matverega. Ühel kontserdil ütles Tätte Liisit ja Maarjat tutvustades umbes nii, et laulma tulevad kaks tüdrukut, paremaid ei leidnud. Hea nali. Tegelikult leidis ta just kaks kõige andekamat noort lauljannat. Liisi alustas laulmist juba lapsepõlves, kui alles põlvikuid kandis, andes hiljem oma imelise hääle Raimond Valgre loomingule ja laulnud kuulsaks mitmeid tänapäeva ballaade.

Kui Liisi parasjagu ei esine või uusi lugusid ei salvesta, võib teda kindla peale leida mõnest kohvikust. Ta on sättinud ennast kaugesse nurka, nagu tahaks pisut märkamatuks jääda. Tal on kõrvas iPod ning laual tassike teed ja märkmik. Selline armas liisilik kulunud servadega kirjaplokk, kuhu ta kirjutab hariliku pliiatsiga oma esinemisi ja ansambli koosseise. Liisil on seljas sinepikarva ruuduline jakk ja jalas teksad. Lühikesed juuksed on säravad ja hoolitsetud. Peale vaevuaimatava ripsmetuši pole ta ennast rohkem meikinud. Ja ega ta ei vajakski väga mingit kohendust, sest näonahk on klaar ja ühegi iluveata ning lopsakad huuled varjavad pärlvalget hammasterida. Liisiga vesteldes tundub, nagu räägiks kahe inimesega. Ühel hetkel on ta vaikne ja kohmetu, suunab oma hallid silmad kaugusesse ja tundub, nagu viibiks hoopis kusagil mujal. Kui Liisi aga rääkima hakkab, löövad ta silmad kavalalt särama ja temas peituv enesekindlus tõstab pead.

Osalesid selle suve vaieldamatult popimal tuuril “Tuulevaikne öö”, kuidas rahule jäid?

Seltskond oli hea ja publikut palju ning need on minu jaoks kaks kõige olulisemat tegurit. Kui teeme ise head asja ja inimesed tulevad kohale, siis rohkem ei saagi soovida.

Miks see tuur nii menukaks osutus?

Markos (Matvere — toim) ja Jaan Tättes on midagi, mis tõmbab. Ja nüüd nad lähevad pikaks ajaks ära ning inimesed mõtlesid, et peaks neid veel kuulama.

Said sa selle tuuri käigus aru, mis on Jaan Tätte magnet, mis kõiki, aga eriti daame, tema poole tõmbab?

Võib-olla tema oskus kirjutada lihtsatest asjadest ja panna need paberile. Me kõik mõtleme samadest asjadest, aga ei oska neid kirja panna. Kui me tema sõnu loeme, noogutame kaasa. Kirjutamisoskus ja väike pillimäng sinna juurde, et teha ilusad luuletused lihtsateks lauludeks, mis lõpuks läbi teksti ei olegi nii lihtsad. Mulle on oluline, et tekst ei oleks muusikasse ära peidetud. On ju ka muusikastiile, kus muusika ikka kõige olulisem, aga Tätte puhul on tekst kõige tähtsam.

Milline oli sinu viimane suur kontserdielamus kuulajana?

Praegu on minu suur-suur lemmik Rufus Wainwright, kes ka Eestis esines. Mulle meeldivad kõik Wainwrighti plaadid, eriti naudin tema helikeelt; kuidas ta kirjutab nii, et põimib natuke klassika sugemeid ja klaverimänguoskust. Oma viimase plaadi kirjutas ta haige ema kõrvalt, kes suri aasta alguses. See plaat on kurb, aga ikkagi ilus. See, et ta Eestisse tuli, oli mulle tõesti tähtis, tundsin end sel päeval väikese fännina. Olin kontserdile minnes nii elevil ja kui sain pärast temalt veel autogrammi, siis ma ei suutnud üldse olla.

Millised projektid sul endal praegu käsil on?

Mingil hetkel tahaksin bändiga oma plaadi välja anda, meil on materjal juba olemas ja vaikselt salvestame. Paar lugu on mul juba valmis, “Hea” olen poetanud ka raadiojaamadele. Sügisel anname veel ühe loo ja jõuludeks pakkus Jazzkaar meile kontserte, mida kasutame kui plaadiesitlust.

Mis mõte on Eestis plaati välja anda, sellega ei teeni ju eriti?

Ei teeni jah, aga ikka tahad ju mingit perioodi jäädvustada. Võib-olla paari aasta pärast oleks need lood mulle vanad, aga praegu tunduvad aktuaalsed. Ja kui lood on olemas, loodad, et keegi tahab neid ka kodus kuulata. Pealegi on mul väga hea bänd, seda enam tahan võimalust kasutada.

Oled terve oma elu muusikaga tegelenud, elad sa sellega hästi ära?

Sõltub perioodist, vahel läheb hästi, vahel ei lähe. Aga see ongi see muusiku elu ja risk, et sa ei pea hommikul kaheksast kusagile tööle minema. Sinu nädal ei lahterdu nädalavahetusteks ja tööpäevadeks, pead kogu aeg küsima, mis päev täna on. Selle vabadusega kaasnevad omad pahupooled. Vahel on hea vähesega ka harjuda. Et paned ennast proovile ja saadki vähesega hakkama. Kunstnikumeelele on see kasulik, kui hindad midagi ümber ja tegelikult saad ka väga hästi hakkama.

Kas sa ei ole mõelnud mingit ametit õppida? Maarjal on näiteks juristiharidus.

Seda ei suudaks ma kunagi, juristiks küll mitte! Mind huvitavad keeled. Praegu õpin hispaania keelt ja üldiselt jäävad keeled mulle hästi külge. Öeldakse, et muusika ja keeled on omavahel seotud. Kellel on muusikas annet, sellele hakkab ka võõrkeeleloogika külge. Sel aastal käisin kaks korda Hispaanias. Esimene kord sain šoki, et inimesed ei räägi seal üldse inglise keelt ja siis mõistsin, kui oluline on vallata keeli — tundsin, et peab natukenegi aru saama. Keegi ei suuda sulle seltskonnas lõputult tõlkida.
Olen ka mõelnud, et mulle meeldiks kunagi kohvikut pidada. Ma olen suur kohvikuinimene, eriti reisidel. Eestis rõhutakse rohkem interjöörile ja toit on vahel hea, aga tavaline. Mujal ei ole interjöör nii oluline, tuleb keegi ja tõmbab lapiga üle laua, aga toit on tohutult maitsev. Mulle meeldib kohvikus käimise traditsioon, et kõik saavad seal hommikul kokku, võtavad oma kohvi ja croissant’i ning lähevad tööle. See on kuidagi seltskondlik. Ma võiksin vist kohvikus lausa elada! Võtad raamatu ja arvuti ning teed tööd, vahepeal sööd ja jood kohvi.

Milline sinu kohvik välja näeks?

Teeksin selle Kilingi-Nõmmele (Liisi kodulinn — toim). Aga kohvik tuleb ikkagi siis, kui mul on selleks rahalised võimalused, seda enam, et ma ei ootaks sealt mingit erilist kasumit. Alkoholi ei müüks, võib-olla ainult midagi, mis käib kohvi kõrvale. Pakuksime kooke ja koht peaks olema ilus, aga mitte suur. Armas terrass ja ilusad toolid. Mõnus muusika, aga mitte raadio. Võib-olla vahel käiks keegi klaverit mängimas. Inimesed Kilingi-Nõmmes ei tule eriti kodust välja sööma — seal on küll kaks söögikohta, aga inimesed eelistavad ikkagi kodus einestada. Ja kohvikud on seal vallutatud nende poolt, kes soovivad ainult alkoholi. Minu koht oleks selline, kus saaks võtta tassi kohvi ja kooki ning vestelda. Et inimesed ei peaks ainult tantsuringis suhtlema. Ja kohviku väikesest raamaturiiulist saaks võtta raamatuid, mida lugeda.

Mõni aeg tagasi tegi meedia tohutu uudise sellest, et sa ei saanud Muusikaakadeemiasse sisse. Kuidas see sulle mõjus?

Nüüd ma juba tean, miks sisse ei saanud. Läksin Muusikaakadeemia katsetele, kuna see tundus loomulik jätk Georg Otsa koolile. Aga mul ei olnud seda õppimise tahtmist nii suurt. Ja võib-olla minus ei nähtud seda, et tahan veel areneda, ja jäin sellepärast ukse taha. Võib-olla ma tundusin neile natukene selline….

…ülbe?

Täitsa võimalik jah. Selline enesekindel, et noh, võtke mind siis sisse. Tegelikult sa tahad oma kooli kedagi, kes on pühendunud ja soovib õppida, mitte et ainult mingisugust paberit saada.

Oli see väljajäämine šokk?

Natuke jah. Hakkasin mõtlema, et milles siis probleem oli. Kas mul läks katsetel nii halvasti? Aga katsetel ei läinud halvasti. Pigem siis ikka see minu suhtumine…

Kas sa ise annad veel muusikatunde?

Ei. Ma andsin laulmist kolm aastat Tartus Elleri Muusikakoolis, aga nüüd tulin ära.

Elasid varem Tartus, nüüd Tallinnas — miks sa kodulinna vahetasid?

Elu kuidagi läks nii, et pidin hakkama üksinda korterit üürima, ja siis mõtlesin, et teen seda pigem Tallinnas, sest kõik mu tuttavad on siin. Tartus oleksin rohkem üksi. Tallinnas võin ka olla üksi, aga mul on kogu aeg võtta keegi, kellega koos midagi teha.

Kas linnavahetus oli seotud ka Tiit Kevadest lahkuminekuga?

Jah… see kuidagi läks niimoodi. Nüüd mulle väga meeldib Tallinn, tunnen ennast siin koduselt. Varem tahtsin ikka Tartusse kogu aeg.

Sest seal oli armastus?

See ka jah, aga Tartu on rahulik. Nüüd tunnen, et tahan tegutseda. Ja Tallinn ei ole ju ka nii suur, täpselt paras, kõik nüansid on olemas. Ma üürin üksinda korterit ja ei pretendeerigi rohkemale. Ümberringi küll kõik ostavad kortereid, aga mulle pole see nii tähtis, et elamine peab enda oma olema. Küll jõuab, kui see aeg tuleb, et peab ostma ja peab olema m e i e oma. Kui juba saab kellegagi meie öelda, võtad asju teisiti.

Praegu sa ei ole kellegagi “meie”?

Praegu ei ole jah.

See on vist raske, kui nii pikk suhe nagu sul oli, katki läheb?

Eks ikka, aga me oleme endiselt head tuttavad ja teeme koos muusikat. Me ei ole teineteist oma elust päris ära lõiganud. Me küll ei suhtle iga päev, aga kui seda teeme, siis pingevabalt. Selles mõttes on väga tore, et ta mõistis minu vabadusevajadust või ma ei teagi täpselt, mis see mul oli. Ta ei mõistnud mind hukka.

Mis vabadusevajadus sind tabas?

Tekkis vajadus olla üksinda ja mõelda mingid asjad selgeks, mitte olla veel liiga “kaine peaga”. Et osta korter ja saada laps… Ei taha veel sellesse ellu sukelduda. Sooviksin anda endale aega, teha, mida hing ihkab, ja minna, kuhu süda lustib. Praegu mul on veel see võimalus, varsti võib-olla ei oleks. Ei tea, mida see aeg mulle toob, võib-olla olen väga õnnetu, aga praegu on kõik väga hästi.

Mida sa selle vabadusega peale hakkad?

Ma ei tea, kas sellega üldse peab midagi peale hakkama. Olen avatud kõikidele võimalustele, usaldan rohkem oma sisetunnet. See ei tähenda, et lähen kõigega kaasa. Võib-olla luban endale mõne hulluse! Ja keegi ei saa mulle seda ette heita. Minu jaoks on see vabadus. See võib vahel tähendada ka üksindust, aga seegi on ju mõnikord tore! Mul on ka endaga täitsa okei olla. Vaatasin, et isegi reisil võin olla üksi, ja see on ka okei. See annabki rohkem aega igal pool passida, kus teised näiteks ei viitsiks nii kaua olla.

Sul on vanem õde ja noorem vend, oled käinud lauluringides ja noorelt kooselu alustanud. Nüüd oledki esimest korda üksi?

Tegelikult küll. Ühe aasta olin üksinda, kui tulin Tallinna kooli. Tegelikult ma ei ole ju üksi, mul on palju sõpru.

Sinu kohta ei leia midagi halba ka interneti kommentaariruumidest, kus pillutakse inimeste kohta inetusi. Tundub, et sa meeldid kõikidele — kuidas see on sul õnnestunud?

Ma ei ole ka andnud põhjust midagi halvasti öelda ja teatud laadi ajakirjandusest hoian natukene eemale. Üritan teha oma asja võimalikult hästi.

Kas on olemas ka halb ja pahedega Liisi?

Ma armastan kooke ja lähen vahel söömisega liiale, aga see on periooditi. Olen muutunud tõsisemaks ja saanud suureks. Koristada mulle väga ei meeldi, see on siis pahe vist…

Miks me ei näe sind glamuuriürituste fotodel ajakirjanduses?

Ma olen üksikutel kordadel sellistel üritustel käinud ja siis tunnen, et olen täiesti vales kohas. Ma lähen tavaliselt välja, kui on hea seltskond või hea kontsert. Ma tunnen ennast veidi halvasti nendel puhvis üritustel. Võtan ühe joogi ja lähen ära… Aga hea seltskond võib mind igal pool kinni hoida.

Sul pole siis edvistamise vajadust?

On ikka. Aga sellistel üritustel tunnen nagu peaksin kuidagi kellegagi konkureerima…
Ma ei küündi sinna. Mul pole nii palju eri riideidki, mida nendel üritustel kanda! See on ju ka vist mingi reegel, et peab olema uus riietus kogu aeg…?

Milliseid riideid sa kannad?

Suvel olen püüdnud kanda kleite, et sooja aega ära kasutada. Mul on paar lemmikkleiti, mida kannan. Armastan ka teksapükse ja erinevaid jakke. Vahel palju värve ja vahel nullvärve. Ehetest meeldivad kõrvarõngad. Kaelas ma ei saa midagi kanda, tekib kohe kuidagi ebameeldiv tunne.

Sa oled kogu elu laulnud. Kas oled mõelnud, mida teha siis, kui enam laulda ei taha?

Praegu küll mitte. Aga ma loodan, et vanana on mul nii palju mõistust, et õigel ajal ära lõpetada.

Kui vana see vana on?

Ma ei tea. Arvan, et naistel tuleb see vana varem peale kui meeslauljatel. Vanana pole enam vokaali, keha ei anna midagi. Oleks mul seda stiilitunnetust, et suudan ennast piirata selle stiiliga, mis sobib mu häälele.