Kõik välismaal elavad Eesti naised on litsid?
Muidugi olin ma uhke oma päritolu üle. Eesti naistesse süstitakse ju koduvabariigis seda enneolematut usku, et me oleme maailma kõige ilusamad.
Õhtusöök toimus peenes Baglioni hotellis, rikkas South Kensingtoni linnaosas. Kõik oli väga suursugune. Hõrk penne pasta ja punane vein, mille mõistmiseks ei olnud ma toona tegelikult veel küps. Mina olin õhtusöögile palutud koos Hamburgist pärit modellist sõbrannaga. Seltskonnas oli paar briti härrat, veel kaks saksa päritolu preilit ja üks superrikas lühike kiila peaga itaallane.
Härrad olid väga viisakad. Kõrge baarileti ääres toimus tagasihoidlik small talk, kuni mustas ülikonnas ja sama värvi kikilipsuga kelner meid käe kõrval lauda istutas. Viisakusavaldused käisid ette ja taha. Ühele šikkidest härradest, kes istus minu kõrval, olin ma meeldima hakanud ja ta küsis tagasihoidlikult, mida ma järgmisel nädalal teen.
Kõik aga muutus, kui mehed seltskonnas said teada, kust ma pärit olen.
“Eestist?” ajas härra minu kõrval silmad punni ja küsis pisut hiljem, kas ma tahan pärast õhtusööki tema suursugust katusekorterivaadet nautima minna. Kui saksa tüdrukuid koheldi kui prouasid, siis minu suunas suhtumine muutus. See on üsna halvustav märk siinses ühiskonnas, kui neiu kutsutakse juba samal õhtul enda poole.
Kui ma koju läksin, olin ma mõnevõrra segaduses. Meil eestlastel puudub ju arusaam, mida meist mujal, öelgem siis välismaal, arvatakse. Baglioni situatsioon aga hakkas korduma pidevalt. Iga kord oli mind koheldud ülima respektiga, kuni ma teatasin võõrastele onudele oma päritolu. Jutt käib siis seltskondlikest üritustest, kuhu mu siinsed sõbrad mind kaasa olid kutsunud. Olgu selleks mõni sünnipäev, õhtusöök või ööklubi.
Ühel hetkel hakkasin ma end Londonis tutvustama kui soomlast ja see kergendas olukorda paljuski. Brittide suhtumine minusse oli absoluutselt teine. Aga siis meenusid mulle järsku minu vanaema verised kannatused II maailmasõjas Eestimaa eest ja mul hakkas halb, et ma 21. sajandil, kuuludes Euroopa Liitu, pidin oma rahvust varjama.
Täna, kuus aastat hiljem, olen ma muidugi palju enesekindlam ja teatan uhkusega, kust ma pärit olen. Ometi on see aastatega tehtud töö, mis lubab mul end Ida-Eurooplasena Londonis hästi tunda ja vahel oma päritolu kohta isegi brittidele nalja visata. “Ära karda, ma ei tulnud siia sinu meest võrgutama!”
Aga kust ikkagi tuleb see Eesti naiste kuulsus võõrsil, mistõttu keskmine briti mees arvab, et iga Eestist pärit naine on lõdva pükskummiga või hoopiski prost. Mina tunnen Suurbritannias elavaid Eesti naisi, kes on kõik töökad, ilusaid ja korralikud inimesed.
Britid panevad meid tihti ühte patta endiste NSV Liidu sõprusriikidega ja see ei ole saladus, et Euroopa prostituutide esireas on just Ida-Euroopa naised. Eestlased ise ennast sellesse patta muidugi ei pane, sest meie teame, et meil on teistmoodi ajalooline taust ja me räägime soome-ugri juurtega keelt.
Meie mainele teeb kahju, et siinses pressis ei räägita riikidest täpsemalt, vaid võetakse kõik kokku sõnaga Eastern Europe, olgu selleks siis venelased, ukrainlased või eestlased. Siia elama asudes oli minu jaoks kõige raskem kohaneda ja üle olla just sellest suhtumisest.
Kas te teadsite, et 3% Euroopa Liidu prostituutidest* on pärit Eesti Vabariigist. Mina näiteks ei teadnud. Selle fakti teatas mulle minu Õhtulehe kolleeg ja sealse uudistetoimetuse juht Jaan Väljaots.
Päris õudne, kas pole? Muidugi ma ei tea, mille põhjal on see number leitud, sest prostituute ei saa kokku lugeda nii nagu õpetajaid ja meditsiiniõdesid. Mind huvitab veel, paljudel sellest kolmest protsendist on kodukeeleks eesti keel?
Ometi ütleb eelpool mainitu vähe keskmisele britile. Nemad ei tunne meie keelelist/kultuurilist tausta, vaid loevad lehest numbreid. Eesti naiste kummaline kuulsus siinmail saabki alguse välispressis ilmunud lugudest, kus üks või teine Ida-Euroopa naine röövis lahutuse käigus paljaks mõne paksu briti või sakslase, jäi vahele prostitutsiooniga või oli kaasosaline Luxemburgis toimunud mõrvas. Ühesõnaga — millegi negatiivse ja räpasega. Ainsad, kes meie mainele kasu toovad, on meie kodumaised supermodellid, kellest rahvusvaheline Vogue või Marie Claire vahel räägib. Aga need on moeajakirjad, mida mehed tavaliselt ei loe.
Eesti naiste ainus võimalus seda räiget imidžit võõrsil muuta, on hoida pea püsti ja tõestada vastupidist. Ühe persooni kaupa!
_____________________
* Euroopa immigrantidest prostituutide hulgas aidsivastast ja tervisealast teavitustööd tegeva võrgustiku TAMPEP uurimuse andmeil on kolm protsenti Euroopa prostituutidest pärit Eestist (edetabelit juhivad Rumeenia, Venemaa ja Bulgaaria).
Eesti kohta näitavad paari aasta tagused andmed, et venelased moodustavad siinsetest prostituutidest 80 protsenti. Näiteks Soomes on 33 % lõbutüdrukutest pärist Balti riikidest, enamasti Eestist.
