"Köögipsühholoogid": Kas mitterääkimine on valetamine?

Meid on kolm sõbrannat: Miia, Laura ja Katrin, kes me aegajalt üksteise kööki maad, ilma ja hinge parandama juhtume.
Peamiselt plaanitult, mõnikord juhuslikult.
Me oleme "nimed muudetud, linn muudetud jne" konkreetsed inimesed, kes kokkuleppel siiski sobival määral fiktiivsed on.

Meie omavahelistes vestlustest on sündinud arutelusid, mida mõtlesime ka teiega jagada.
Ning kui ise hätta jääme, võib-olla saaksime teilt häid nõuandeid ja kaasamõtlemist.
Tere meie maailma!

Kas mitterääkimine on valetamine?

Katrin
Kell tiksub kohtumist.
Täna kogunesime minu poole. Olen Katrin.
Meil on vahva komme, et see, kelle juurde kogunetakse, otsib välja mingi koogi, piruka või muu meelepärase toidu retsepti, valmistab selle ja ühiselt anname retseptile ka "kohtuotsuse".
Täna ma tahan, et need kaks hingesugulast aitaks mul selgusele jõuda ka teises "kohtuotsuses".
Mida siis teha jutu kõrvale suurel ilusal suveajal, kui kuuma kohvi - vastupidi talvele - juua ei taha...?
Midagi võiks teha maasikatest!
Olin mõni päev tagasi käinud turul maasikaid ostmas ja osa neist sügavkülma pannund.
Jäätisekokteili võiks teha!
Mida ma siis vajaksin? Tegelikult ei midagi muud kui maasikaid, jäätist ning mahla. Tõstsin köögikombaini tükkideks lõigatud jäätise, kilo jagu, lisasin poolteist klaasi hapukamat punaste marjade mahla juurde ning valasin 300 g maasikaid, õige veidi sulatatuna, peale. Kõik segi ja ei puudu kui kokteiliklaasid ja naised!

Nad tulid ning rõdul päikesetoolides istudes sai meie hingeravimine alguse.

Katrin (K): "Mart helistas mulle."

Laura (L): "Mart? Kes Mart, su ülemus või töökaaslane?"

K: "Ei, SEE Mart!"

Miia (M): "Siis su endine või? Mida ta tahtis, kuidas ta su üldse üles leidis?"

K: "Pole just raske telefoniinfost numbrit küsida. Mul pole ju mingi salastatud number ja mu uut perekonnanime teab ka. Küsis, kuidas mul läheb."

L: "Helistas niisama, et küsida kuidas sul läheb? Ta ju teab, et sa oled abielus. Küsis, et oled ikka õnnelik ja on sul nüüd parem suhe kui temaga?"

K: "Küsis, kas olen endisel töökohal. Arvasin algul, et vajab sealt midagi, aga see teda ei huvitanudki. Küsis, mitu last mul on ja kas mees ikka oskab minust lugu pidada."

M: "Vana sool paneb janutama või? Ex and city!"

K: "No kuulge, mina temast enam huvitatud pole, mul on oma hea ja arukas mees!"

M: "Ilmselt vastupidisega pole samad lood..."

L: "Ma olen mitu korda mõelnud, et kui ma kohtuksin oma vana kallimaga, mida siis teeks. Ütleme, et jookseks tänaval ootamatult kokku. Mida sa oskad ütelda, ei tea, kas tahab teretadagi või tunda. Päris kummaline oleks tegelikult. Aga helistada... No seda ma ise küll ei kipuks tegema. Juhuslik kokkusaamine pole ju välistatud, aga helistamine on alati tagamõttega. Ma ikkagi ei saa aru, miks helistab man in past? Rääkisite pikalt?"

K: "Ma küsisin talt ka, aga ta ei osanud isegi seda seletada. Ütles, et ta on ammu tahtnud teada saada, kas mul on kõik hästi. Ma olla talle ikkagi kunagi väga palju tähendanud."

M: "Nii kohe ütleski? No nii, selge tagamõte, ise on oma naisega sussid segi trampinud ja nüüd otsib vanu kallimaid üles. Üleeilne soojendatud supp ma ütleks!"

K: "Loomulikult tundus mullegi see asi kummaline. Ikkagi nii mitu aastat möödunud. Ta oleks võinud ju varemgi helistada. Miks siis nüüd... Ma isegi küsisin, et ega ta surema ei hakka."

Naersime.

M: "Te olete ikka julmalt otsekohesed, paari lausega perekonnaõnn, minevik ja tulevik selgeks teha. Nagu CV."

L: "Rääkisite ja... kõik? Nüüd teate, mis suunas kumbki astub ja elate õnnelikult kumbki oma elu õnnelikult lõpuni."

K: "Ta kutsus mu sööma."

M: "Nonii, mis ma ütlesin, et tagamõttega! On tal peret?"

L: "Ma kuulsin, et on ta pervert."

Naerame Laura kommentaari peale.

K: "Jah, siis pere on, teine tammumine juba, nagu ta ise väitis. Esimesega on tal tütar. Teisega lapsi polevat. See kõik on siiski nii kummaline. Kui kunagi oli see mees mulle tähtis, lahkuminek pisaraterohke jne, siis nüüd ei tulnud mul esimese mõttega muud meelde, kui see, et ta on kas purjus või suremas. Mittemidagiütlev! Nagu helistaks mingi ajalehemüüja. Loomulikult ma tänasin teda sööma kutsumise eest, aga keeldusin. Vestlesime töökohast, lastest ja natuke ühistest tuttavatest ja sinna see vestlus jäigi. Ta lubas mind hella südamega meenutada ja võib-olla kunagi uuesti helistada."

L: "Paras Don Juan. Küll mõned mehed ikka oskavad olla lipitsevad ja arvavad, et naised kohe nende peale tormi jooksevad, omad mehed ja pered nende pärast jätavad!"

K: "Ära nüüd kohe nii õelaks muutu, ta ei nõudnud ju midagi ega olnud lipitsevalt pealekäiv. Klassikokkutulekule ei minda ju ka kunagiste katkimurtud joonlaudade pärast kaklema, vaid kuulatakse, kes mida teeb, kus elab, kus käind. See oli sama asi."

M: "Mida Tom selle peale ütles?"

K: "Ma pole Tomile asjast maininudki. Milleks, kuigi jõle totter tunne on. Peaks ju oma abikaasale kõigest rääkima, tahaks kõigest rääkida, aga siis mõtled, et äkki temagi mõtleb samuti nagu teie praegu. Kuigi meil on Tomiga kõik hästi. Tema usaldab mind, mida teda. Ikkagi, milleks asjata kutsuda esile kas või pisikestki pragu, mis selle teadmisega tekkida võiks. Ma olen esialgu otsustanud, et ei räägigi. Eelmise talve lumi, mis sest enam meenutada!"

M: "Mina räägiksin, see jääb sind vaevama! Usu mind! Kui usaldad ja tema sind, siis pole ju miskit karta. Räägidki, et oled isegi hämmeldunud sellest kõnest. Nagu sa ütlesid ja nagu me teame, Tom on arukas mees."

L: "Mina igatahes ei räägiks, täna saate ilusasti hakkama, aga mõne eriarvamuse käigus hakatakse sulle seda nina peale viskama. Mitterääkimine pole valetamine. Sa ei räägi ju kõigest, mida tänaval näed, kaupluses vaatad, see on teisejärguline teave. Isegi kui Tom praegu sind usub, võib temas ärgata kahtlus, kas sa ise pole siiski pisinatukene Mardist huvitatud. Äkki hakkad tema peale mõtlema. Katsu sa nüüd olla uneleva näoga ja aknast välja vaadata! Kohe mõtled teise peale! Mõtle hästi järele, midagi suurt ja teie elu muutvat ju ei juhtunud. Ära anna põhjust kahtlustel tekkida, isegi, kui selleks pole vähimatki põhjust."

K: "Mida ma siis teen... rääkida, mitte, rääkida, mitte...?"

Kokteil oli hea. Kerge ja kiire valmistada, maitsev kauba peale.
Kuulub kindlalt "köögipsühholoogide" retseptiraamatusse.
Meele kohta ei saa sama ütelda. Kergem, sest sain mind vaevanud asja ära rääkida, samas peidavad mõlemad väited endas killukest tõde.

Ma ei ole veel otsustanud, mida ma teen. Rääkida oma mehele või mitte. Kui rääkida, siis lähitulevikus, muidu tekib temas kahtlusepisik, et miks ma viivitasin. Kui vaikida, siis igavesti.

Kus oleks küll õige valiku retsept!?

järg Miia juures