"Köögipsühholoogid" kiruvad perekonna süsimusta lammast
Laura (L): "Käisid sa turul või ostsid kelleltki tuttavalt?"
Katrin (K): "Käisin vanatädi juures maal. Neil olen oma aed ja teinekord käime sealt endale üht-teist korjamas."
Miia (M): "Oi, sul on lausa kirsiuputus! Koogis ja vaagnas ja kompotid köögis. Lausa kadedaks teeb."
Tädi Elvi on selline pisike ja tore kärmas vanainimene. Selline, kelle juurest naljalt tühjade kätega ära ei tule. Ikka kas omatehtud kurgid või moos või miski muu kaasas. Lausa piinlik. Eks me ole aastatega õppinud sinna minnes sama tegema, see tähendab, et tühjade kätega ei lähe. Raha ta ju ei võta. Isegi kui kapi servale jätad, saadab sulle tagasi. Tema bravuur on ka küpsetamine ja see koogiretsept on temalt küsitud.
Vanad inimesed tunnevad kohutavalt head meelt, kui isetehtud moosi või muud kaasa saavad anda. See oleks nagu nende päeva päästmine. Ja me ei lähe kunagi sinna selleks, et midagi saada. Ikka niisama vaatama või aitama, lisaks meeldib Kateriinile vanatädi väike kutsu ja vanatädile pisike sugulane. Mõned inimesed on ikka väga toredad.
L: ”Väga hea kook! Eksole imelik, et kuigi retsept on sama, võime selle järgi tehes tulemuseks saada peaaegu kolm erinevat kooki. Kõikidel kookidel on perenaise nägu.”
M: ”Selles on sul küll õigus. Ilmselt sõltub see sellest, kui kaua vahustad mune, teelusika suurusest ja käe liigutusest, millegi muuga pole seletatavad perenaisenäolised ja -maitselised koogid.”
L: ”Ma käisin ka oma vanatädi juures metsas mustikal. Kui sul on sellised toredad sugulased, siis mul on vastupidi, eriti neid külastada ei taha. Tema mees on just see, kellest ma eelmine kord rääkisin. See, kes riietust ei vali, kui neile külla minnakse. Õnneks on nad üsna ainulaadsed.”
M: ”Kas ta kargas seekord jälle suspedes õue?”
L: ”No jah, olla suur suvine aeg. Mul põhimõtteliselt ükskõik, kuidas ja mis riietuses nad kodus on, kui nad seal üksi toimetavad. Aga kui ma neile ette helistan, et olen tulemas, siis võiks ju aluspüksid kas või ujumispükste vastu vahetada! Ma pole enam lapsigi tahtnud sinna kaasa võtta. Samas, ega meil teab mis suur suguvõsa pole. Kummaline seda enam.”
M: ”Kahjuks jah, sugulasi valida ei saa. Mõnda peab lausa häbenema. Meie suguvõsas on pere, kes joob ja raha laenab, nendega on pidevalt piinlikke situatsioone. Mõtle, kas on tore, kui selline püksipissinud ja elektriposti kallistav isend sind nimepidi hüüab ja sugulaseks karjub. Samas, millises suguvõsas puudub ”must lammas”?”
K: ”Jah, suguvõsades on küll mingisugune geenikaart, mis teeb meid teineteisele sarnaseks. Aga oleme kõik väga erinevad. Ja seda õnneks.”
L: ”Jaa. Ma valiksin teid omale sugulasteks, kui saaks!”
M: ” Oi, misuke magus kompliment, tänan!”
K: ”Sugulus on minu arust üheaegselt nii tore kui ka koormav. Näiteks ei meeldi mulle absoluutselt see, et sa pead sugulastele ”teeneid” osutama. Või elatakse ikka veel nõuka-aega ja arvatakse, et ”leti alt ja sõbramehe poolest” saad sa anda neile parema asja või hinna või midagi muud kombineerida. Ok, ütleme et oled kaupluses tööl, saad küll teatada, et allahindlused tulemas jne. Aga kindlustuses näiteks ei saa allahinnatud kindlustust teha. Nende õnnetus ilmselt hüüab tulles, et eest ära karata. Ja meditsiinis, no sa ei pea ju ravima oma suguvõsa, võid küll head nõua anda jne, aga ravimid on kõigile ühe hinnaga.”
L: ”Meie suguvõsas on aga hoopis teistsugune jube inimene. Tema ”kuulsus” on sõnatult kõigile teada. Emad valvavad oma tütreid, õed õdesid ja täditütreid jne. Meil on suguvõsas selline ”kommionu”, kellele meeldib noori tüdrukuid sülle võtta ja ”klikke” saada.”
M: ” MIDA?!?”
K: ” Appi, praegu ka veel või, või ma ei saa aru, kuidas? Kas te olete midagi ette võtnud?”
L: ”See vanaonu on selline jube muhe ja tore inimene. Saab kõigiga väga hästi läbi, on abivalmis ja lahke. Keegi ei usu, et ta selline on, kuigi kusagilt on ikkagi jutt põhjusega alguse saanud. Praeguseks on ta juba nii vana, et ilmselt füüsis ei anna enam järele, aga tema on selline meie suguvõsa trauma olnud.”
M: ”Mida ta siis tegi, tõmbas tüdrukuid vägisi sülle või?”
L: ” Mitte väga verinoori, vaid selliseid teismelisi. Poolvallatlemise ja tantsu-mängu hoos, kus teised ka juures on, tõmbab sülle ja hüpitab. Teate ju küll, kunagi olid suured suguvõsa-sünnipäevad ja simmanid moes. Eks siis peo käigus asi toimuski. Kedagi pole ta teatavasti päris aktini viinud ega sundinud, aga jah, eks tal endal ole muidugi ”hea olla” olnud.”
K: ”Ikkagi, kas sellisel puhul... No ma ei tea, kui minuga või minu suguvõsas oleks... Tegelikult, mida sa teed? Kui just otsest tõestust pole. Pükse ju alla ei tõmba.”
L: ”No vot, mida sa teed, peale selle, et valvad, et keegi ta lähedusse ei lähe. Pealegi, ega siis teismeliseeas tüdrukud õieti aru saagi, miks neil khm, vabandust, kõva istuda on.”
M: ”Jestas. Põhimõtteliselt, eks pedofiilidel ole ka oma suguvõsa. Kui pedofiil see teie vanaonu nüüd on, aga ikkagi. Pedofiili ma annaks otse kohtusse ja sellisele vanaonule laseks mõnel mehesemal mehel sellesamuse peale astuda.”
L: ”Eks see olegi selline suguvõsa häbi, mida keegi kusagil valju häälega ei räägi. Pealegi, mul on tunne, et eks ta ole kelleltki oma koosa kätte saanud. Igatahes vahepeal polnud teda sünnipäevadel näha. Ja nüüd on vanaonu juba nii vana ka, et ma arvan, et enam pole ta võimelinegi. Õnneks!”
K: ”Selline pole enam must, vaid süsimust lammas!”
M:” Loodetavasti ei juhtu mul kunagi midagi sellist. Laura, sa ei pea vastama, aga kas sa ise oled pääsenud selle vanaonu käest?”
L: ”Jah, mul on õnneks läinud, aga ma mäletan, kuidas mu tädi ükskord hoiatas, et hoia sellest vanaonust kaugemale, sest ta pole täie mõistusega ja tal on ebaterve komme tüdrukuid kiusata. Kõike selgitati poolesõnaliselt, mõista andes. Enda lastele olen vanaonu hirmus ”kommionu” süsteemi selgeks teinud. Ebaterveid inimesi on maailmas palju. Ja öelnud, et maailmas on inimesi, kes tahavad teisi puudutada sealt, kust pole sobilik ja sünnis. See on raske teema, aga nii peab.”
K: ”Mina olen ka Kateriinile öelnud, et kellegagi ei tohi kaasa minna, ükskõik mis Barbiesid sulle anda lubatakse või loomi näidata. Loomulikult tulid küsimused, miks ja mis siis juhtub. Liiga hirmutada ei saa, aga väga roosilist pilti pole ka mõtet jätta. Eks igaüks tunne oma last, mil moel selliseid asju seletada.”
M: ”Appi, ma ikkagi ei saa, ma oleks vist hammustanud seda vanaonu! Jube! Maailm meie ümber on ikka imelik. Iial ei tea, kes sul tänaval vastu tuleb või kellega koos töötad. Paistavad ju kõik inimesed sellised üsna normaalsed. Mis nende koore sees toimub, on iseasi.”
K: ”Hammustage parem seda kooki, ehk läheb tuju paremaks pärast sellist vestlust! Ma kirjutasin teile retsepti ka paberile juba valmis. Mis maitsega oli koogi peal kirsikate? Mis te arvate mida selles kasutati?”
L: ”Ma arvasin et jahu ja muna, nagu ikka ja natuke kohupiima.”
K: ”Ei, vaid saia. Niisiis retsept on järgmine: 1 kuivanud batoonsai lõigata tükkideks ja panna piima sisse likku. Umbes 3 dl piima läheb vaja. Kui need saiad on pehmenenud, pigista piim välja ja sega püreetaoliseks.
Vaja läheb veel:
umbes 80g võid
3 munakollast
1 dl suhkrut
natuke jahvatatud nelki
½ kg kirsse
Vahusta munakollased ja suhkur omavahel vahuks ja lisa seejärel saiapüreele. Lisa nelk ja kirsid.
Määri koogivorm - soovitavalt auguga - võiga, võib ka margariiniga ning kalla taigen vormi. Küpseta 200 kraadi juures umbes tund aega. Enne vormist väljavõtmist lase koogil jahtuda. Nii lihtne see ongi.”
M: ”Sai! Täitsa vanatädilik, neil on jah mitu saia igaks juhuks kapis ja nii saab saiast toreda koogi. Väga hea ju. Järgmisel korral kohtume minu pool, kui ma just mingit muud paika välja ei mõtle... Keegi miskit jutujätku ka juba teab või mõttes keerutab?”
L: ”Ma arvan, et spontaansusel on oma võlu. Igal juhul kohtumiseni!”
K: ”Ma olen sama meelt. Eks elu keera meile ise jutud suhu. Näeme Sinu pool, Miia!”
