Kuhu on kadunud Karmel Eikner?
Kakskümmend aastat tagasi oli Karmel ETV „Kultuuripikniku“ üks saatejuhtidest, tegi intervjuusid näiteks Taani kuninganna, Bryan Adamsi, Montserrat Caballé ja paljude teiste maailmanimedega. Tuleb meelde? Kui mitte, siis kindlasti on meeles tema üliefektsed soengud?
Praegu juba aastaid oma õmblusfirmaga tegelev Karmel (42) sattus telesse tollase konservatooriumi (nüüd muusikaakadeemia) neljanda kursuse ajal.
„Kursusevend Eero Raun kutsus mind ETV-sse koos endaga „Kultuuripikniku“ saadet tegema. Et just otsiti nooremaid saatejuhte ning tunnine „Kultuuripiknik“ oleks ühele saatejuhile liiast olnud, siis mind võetigi. Tegime saadet terve aasta,“ meenutab Karmel oma teletöö algust. Aasta oli siis 1993 ja noor daam 22-aastane.
Igav ETV-s ei hakanud
Iganädalase kultuurisaate eesmärk oli tutvustada rahvale süvakultuuri lihtsamas vormis. „Siis ei käidud sugugi nii palju kontsertidel, teatris ja näitustel kui praegu. Nüüd on kultuur jälle popp, inimesed saavad sellest palju rohkem aru. Toona andis minu tollane ülemus Raul Rebane otsese ülesande: „Tehke mida iganes, aga kultuuriuudised peavad saama nähtavaks!““ räägib Karmel.
Muu teletöö kõrval olid Karmelile tähtsad ka Eurovisiooni erisaated, mida ta igal aastal koos Marko Reikopiga tegi.
Karmel lisab: „Oluline osa minu telekarjääris olid eksklusiivintervjuud maailmakuulsustega — Kiri Te Kanawa, Filipp Kirkorov, Montserrat Caballé, Bryan Adams, Placido Domingo, ansambel ZZ Top, Taani kuninganna Margrethe, Richard Clayderman, Maia Plissetskaja ja teised –, keda tol ajal polnud sugugi lihtne nõusse saada. Koostöös „Aktuaalse kaameraga“ oli see võimalik ja tol ajal erandlik. Erandlik oli see mulle kui noorele teleajakirjanikule ka ettevalmistuse mahu poolest. Need inimesed olid ju minust palju vanemad ning selleks, et eri keeltes asjalikuna mõjuda, pidin väga palju staaridest teadma ning nende tiheda ajagraafiku tõttu väga kiiresti, lühidalt ja soravalt oma mõtteid küsimustena edastama.“
Edasi tuli toonane TV1 ja mitmed sealsed projektid. Kõike seda niikaua, kui sündis poeg Karl Elmar. „Pojal oli sünnist saadik tõsine allergia. Iga päev eritoidud ja muu, selle kõrvalt ei oleks ma saanud kuidagi tööl käia. Mulle oli tähtsam, et poiss saaks terveks,“ põhjendab Karmel teletööst täielikku loobumist.
Aga ikkagi tuli naine vahel teleekraanile tagasi. Tegi TV3-s Euroopa Liitu astumise aegu kuueosalist sarja, oli mitmes saates külaline. „Tele on ikka vana arm, mis ei roosteta,“ naerab Karmel ja kiidab eriti oma esimest töökohta ehk ETV-d: „See andis mulle väga palju ja on siiani hingelähedane. Ja kui sealsed kolleegid kutsuvad mõnda saatesse, lähen ikka. Endise saatejuhi ja toimetajana ei taha ma kunagi „ei“ öelda, sest tean, mis tunne on, kui on kiire ja kedagi hädasti saatesse vaja ja siis lihtsalt öeldakse ära.“
Efektsed soengud kui turundustrikk
Karmel jäi teles silma oma eriliste soengute ja efektse riietusega. Seda just ajast, kui ta ETV-s kultuuriuudiseid tegi — tuli ju ennast ja selle kaudu oma saadet nähtavaks teha, nagu ülemus oli käskinud. „Paraku oli ja on nii, et välimusega saab kõige rohkem tähelepanu tõmmata. Hakkasimegi koos juuksur Katrin Kruusmaga mulle soenguid tegema. Eks ma kultuuriinimestelt tol hetkel nahutada sain, aga tagantjärele on ka nemad mulle erinevates seltskondades öelnud, et see oli ikka päris hea turundustrikk,“ muigab Karmel. Ta arvab, et ehk said naised lisaks kultuuriteadmistele tema saatest ka ideid, kuidas pidulikeks puhkudeks oma juukseid seada — kõik soengud ei olnud n i i atraktiivsed, et ainult telesse sobiks.
Karmel kiidab väga koostööd Katriniga: „Ta oli ja on väga hea, ja mis põhiline — töötas hästi kiiresti, mis on teles, eriti otsesaate puhul, ülimalt oluline. Kellel see aeg oli, et pool päeva juuksuris rullid peas istuda, oli ju vaja sama päeva saade ette valmistada. Katrin tuli õhtul tund aega enne otse eetrisse minekut ja tegi soengu valmis. Mul ikka vedas, et me temaga tuttavaks saime!“
Stilisti nagu tänapäeval tollal teles ei olnud. „Alles siis, kui kultuurisaade oli juba aasta eetris olnud ja tulid Eurovisiooni erisaated, saime stiliste abiks, koostöö Arne Niiduga oli eriti võluv. Enne seda tuli aga igaühel ise oma imidžit kujundada ja vedas sellel, kel oli hea maitse. Igaühel ei olnud… Tänapäeval on normaalne, et abiks on terve taustatiim, mis koosneb proffidest. Sest lisaks heale maitsele peab ju arvestama veel tuhandet asja: kuidas asi stuudio taustaga sobib, et saatejuht oleks riides nii, et ka saatekülalisele sobiks ja too ennast mugavalt tunneks — saatejuht ei või konkreetses situatsioonis olla liiga üle- või aladisainitud. Aga kui ma mõtlen iseenda peale, siis too aeg oli arengu mõttes isegi huvitav,“ arvab Karmel. Ses mõttes, et lisaks iseendale stilistiks olemisele õpetas see, kuidas kiiresti asju ajada, projekti tutvustada, kuidas kohe muudatustega kaasa minna ja SOS-olukordades reageerida. „Selliseid baasomadusi arendab televisioon noorel inimesel ikka väga võimsalt,“ on Karmel keeruliste aegadega isegi rahul.
Päriselt telesse tagasi Karmel esialgu minna ei kavatse, kuigi on kutsutud.
„Juttu on sellest olnud kogu aeg. Aga olukord teles on praegu hoopis teine, ma ütleksin, et tasakaalutum ja ebaühtlasem. Tehakse palju lühisarju, vaataja on muutunud targemaks ja valib paljude programmide vahel. Pikka sarja on olnud kõik need viimased aastad väga raske taotleda, aga kui sul on pere ja lapsed, tahaks ikkagi pikka ja pidevat tööd. See ongi põhjus, miks ma pole pakutud projekte vastu võtnud,“ selgitab Karmel.
Teletähest rõivatootmise eraettevõtjaks
Karmel alustas teletööst hoopis erineva ametiga siis, kui jäi 2003. aastal oma teist last Karoliinat ootama. „Mul oli keeruline rasedus ja pidin olema rohkem kodus, kui ma oleksin tahtnud. Siis mõtlesingi, et kasutaks ära televisioonist saadud asjaajamiskogemuse, abikaasa reklaamiagentuuri võimalused ja sõbraks saanud Arne Niidu know-how’. Asutasingi ettevõtte, mis hakkas õmblema puuvillaseid lasterõivaid. Ajendiks lisaks ka poja Karl Elmari allergia — nägin, et ei olegi häid looduslikust materjalist riideid lastele selga panna. Mõtlesin, et võiks proovida seda Eesti asja ise ajada. Alustasin erilahendusega T-särkidest ja laste rõivakollektsioonidest kaubamärgi Powered by Karmel all (tootsime kõike seda, mida ühel lasteaialapsel elus vaja on). Riided on mõistliku hinnaga ja ilusti kujundatud ning hõlpsasti pestavad.
Hiljem hakkasid meile laste laulukoorid helistama, et neile nii-öelda vormiriideid teeksime, laulupeole minekuks näiteks. Siis võtsid ühendust firmad, kes tahtsid suvepäevadeks või muuks riideid saada. Nii see läks… Eks masu puudutas meid ka: oma kollektsiooni teeme tunduvalt vähem kui firmade poolt tellitavat tööd. Aga nii on võimalik stabiilselt ära elada. Kuigi oma kaubamärk on nagu oma laps ja seda jätta küll ei taha,“ räägib Karmel oma praegusest elust.
Telerit vaatab Karmel küll. „Uued asjad üritan kõik ära vaadata, sest ma olen juba loomult uudishimulik. Kanalieelistust mul tegelikult ei ole, pigem vaatan üldiselt, mida ja kui hästi tehakse. ETV „Pealtnägija“ meeldib mulle — see on alati olnud korralik ja tugev. Oleks üllatav, kui see nii ei oleks. Mis aga minu meelest on hüppeliselt edasi arenenud, on kodumaised seriaalid. Mängivad head näitlejad, stsenaariumid on korralikud, on ilus filmikeel, ülesvõte ja montaaž. Nad on hästi hakkama saanud ja hästi aru saanud, kuidasmoodi meie oma näitlejarahvast kõige paremas mõttes ära kasutada,“ kiidab kunagine teletäht. 
