Kuidas võtta aega tähtsate asjade jaoks
Tõsi küll, nagu näitab praktika, võib seda inspiratsiooni puhuti vägagi kaua oodata, ning siis haarab mind süütunne raisatud aja pärast. Jällegi pole ma ehitanud maja ega istutanud puud — ja nii ikka edasi samas vaimus.
Nii haaras mind aastalõpu eel ikka seesama vana tuttav stress — midagi ei jõudnud ära teha, kingitused jäid ostmata (lõpuks ostsin lihtsalt esimesed ettejuhtuvad) ja kui viimaks maha istusin, et lõppevast aastast kokkuvõtet teha, avastasin, et taas jäi aasta tagasi koostatud nimekirjast tegemata oluline hulk asju.
Uue aasta esimesel päeval otsustasin, et ei hakka enam homse peale edasi lükkama tegemisi, mida saab juba täna (nii väga tahaks kirjutada „ülehomme”) ära teha.
Sööge iga päev üks konn ära!
Loengule jäin ma otse loomulikult hiljaks. Millegipärast tulin kodunt 40 minutit plaanitust hiljem välja (15 minutit seisin kapi ees ega suutnud otsustada, mida selga panna, 10 minutit keetsin kohvi, otse enne väljumist alustasin kodustega vestlust soolise võrdõiguslikkuse teemal ning puudutasin veidi ka kaasaja kultuuri probleeme — veel 15 minutit).
Seetõttu ei kuulnud ma loengu sissejuhatavat osa. Ilmselt seletas just sel ajal lektor, asjalik kostüümis kodanik, miks me siia tegelikult oleme kogunenud.
See on ka põhjuseks, miks ma kuidagi ei suutnud taibata, miks peavad olema mulle tähtsad „ülesannete pakendamine”, „tööalased kommunikatsioonid” ja „inimeste tüpoloogia”. Küllap olen kogemata sattunud kontoriametnike loengule… Sukeldunud süngetesse mõtisklustesse, ei kuulanud ma enam üldse, millest mu ümber räägiti.
Äkki kuulsin kusagilt kummalist fraasi: „Sööge konn ära! Iga päev üks — ning kõik laabub.” Veel jäid mällu kummalised sõnad nagu „kronometraaž” (ajavõtt), „volituste delegeerimine”, „ajaneelajad”. Lisaks kuulsin viiteid „tähtsatele ja edasilükatavatele”.
Peaaegu nagu Bridget Jones
Loengult koju jõudnud, uurisin Internetist, mis see ajajuhtimine siis ikkagi on. Selgus, et „konn” on üks nendest ebameeldivatest asjadest, mis segab mu elu. Midagi, mida on vaja teha, ometi ei taha. „Konnad” kogunevad ja kogunevad, seejärel aga vajuvad laviinina selga kõige ebasobivamal hetkel.
Niisiis tuleks päev päeva järel nad ükshaaval maa pealt pühkida ning elu muutub paremaks ja rõõmsamaks.
Hästi, eks ma võin siis ju katsetada. Püüan täna lõpetada töö teksti kallal, mille pidin juba eelmisel nädalal valmis saama.
Nüüd kronometraaž — vaatasin, palju mul millegi peale aega kulus. Koostan detailse ja lõpuni ausa nimekirja toimetustest, mille peale kulus mu eilne päev. Pilt ei kujune just eriti rõõmustavaks. Selgub, et olen aega ebaratsionaalselt kasutanud. Lobisesin kaua telefonitsi ning heitsin hilja magama.
Lisaks avastasin, et ma ei suuda märgata, millal just lülitub tähelepanu töölt ümber igasugusele tühjale-tähjale. Näib, et äsja tegin tööd, nüüd aga avastan äkki, et joon juba teist tassitäit kohvi ning räägin telefonis sõbratarile uutest peokingadest…
Üks suur rõõm siiski on — asjade nimekirjast, mis mu aega röövivad, puuduvad televiisor ja kõikvõimalikud foorumid. Nende nüüdisaegsete draakonitega olen suutnud iseseisvalt toime tulla.
Ajaneelajatesse soovitati karmilt suhtuda, et need võimaluse korral elust üldse kaoksid. Läksin kompromissile: lobisemisest sõbrannaga ma keelduda ei saa, selle eest hakkan harvemini kohvi jooma ning ajakirju lehitsema. Juba nädala pärast näitas aja võtmine, et kasutan ööpäevas 2,5 tunni võrra rohkem aega mõtestatud tegevusele, ka mu töövõime on kasvanud.
Pakiline ja tähtis — või hoopis tähtsusetu?
Järgmine samm oli eelistuste paikapanemine. Jagasin kõik, millega tegelen, nelja gruppi. Alustada tuleb „tähtsatest ja pakilistest”, järgnevad „tähtsad, kuid edasilükatavad”, seejärel tulevad „tähtsusetud ja pakilised” ning nimekirja lõpetavad „tähtsusetud ja edasilükatavad”.
Nii, nüüd saan ma täiesti aru, miks ma kuidagi ei suuda ära õppida itaalia keelt, kuigi püüan seda juba aasta aega teha. Niipea kui asi on „edasilükatav”, olgu või „tähtis”, jääb ta pidevalt minu nimekirja lõppu. Hakkan nüüd keelega tegelema iga päev, kas või poole tunni kaupa.
Oma prioriteetide paikapanemine võttis terve tunni jagu aega. Täna tuli mul valmis kirjutada artikkel, koristada toad, osta süüa ning valmistada õhtusöök, teha mõningad telefonikõned, käia ärikohtumisel ning lõpuks jõuda veel kinno. Kummaline, et kõik need toimetused näisid tähtsad ja pakilised. Kinno oleksin muidugi rohkem tahtnud kui tube koristada.
Aja jaotamise kuldreegel aga kõlab järgmiselt: edu ei peitu mitte planeerimises, vaid selles, et võimaluse korral tegelda asjadega, mis sulle tõeliselt meeldivad. Ülesanded, mis sind ei huvita, tuleks aga püüda delegeerida teistele.
Olin juba valmis kodused tööd ja õhtusöögi kellegi teise õlule lükkama, kui leidsin Internetist informatsiooni FlyLady süsteemi kohta.
Kas pakin luua sisse või istute kohe selga?
Populaarsust kogunud FlyLady süsteem annab nõu, kuidas koduste töödega toime tulla. Äkki suudan ka mina rutiiniga hakkama saada ning leian aega tähtsamate asjade jaoks?
Uurinud õigesti organiseeritud perenaise eluviise, jagasin oma korteri osadeks (köök, vannituba, tualett, esik, magamistuba, külalistetuba) ning koristasin igat ruumi kõige kauem 15 minutit — rangelt kella järgi!
Tuli sisse seada kontrollvihik, kuhu püüdsin üles kirjutada väikesed, kuid tähtsad kodused toimetused, mille täitmise märkisin samuti üles, lisaks üritasin planeerida nädalaks ette iga päeva peamised tegevused (koristamine, pesupesemine, poeskäik jne), kirja panin ka uued ideed oma majapidamise paremaks korraldamiseks.
Ära visata 27 mittevajalikku asja (selles süsteemis on olemas selline reegel) mul ei õnnestunud — minu jaoks on nad kõik vajalikud. Kuigi hunnik läikpaberil ajakirju rändas siiski prügikasti.
Lisaks püüdsin, nagu tõeline flylady, alustada hommikut köögivalamu puhastamisest, liikuda (või lennata?) korteris peaaegu et õhtukleidis ning meigitult, kanda paeltega jalanõusid — et ei tekiks kiusatust diivanile heita (eeldatakse, et teie südametunnistus ei luba jalatsites diivanil pikutada) — kuni „riis on pehme” ning „seitse põõsast istutatud”.
Mõned päevad iseenda mõnitamist, ning siis turgatas äkki pähe: loomulikult võib minust saada ideaalne flylady, ma võin õppida 15 minutiga tegema sadat asja korraga ning seejuures veel rõõmsal meelel. Kuid vaid ühel väikesel tingimusel: tulen töölt ära ning flylady saab minu elukutseks.
Siiski jätsin jõusse korteri osadeks jagamise ning põhimõtte koristada neist iga regulaarselt, kuid mitte enam kui 15 minutit. Seni kõik toimib.
Kas maailm võib oodata?
Loomulikult ei saanud minust kõikide nende katsete abil tõelist „aja valitsejat”. Kuid saadud kogemus tegi oma töö: hakkasin elule teisiti vaatama ning nägin uues valguses oma tugevaid ja nõrku külgi, mõtlesin oma prioriteetidele, eesmärkidele, soovidele ja nende teokstegemise võimalustele. Ja vaat, mis ma avastasin.
Ja ikkagi meeldivad mulle John Lennoni sõnad: „Elu, see on see, mis sinuga toimub sel ajal, kui kavatsed hoopis midagi muud.”
Planeerida võib ju ikka. Kuid ilma spontaansuseta on elu igav ja etteaimatav. Kui ikka jätta koju kell ja mobiil ning kulutada aega lihtsalt niisama, teha seda, mis pähe tuleb… Ülejäänu võib aga vabalt oma aega oodata, kas pole?
