Tegin kohe rohkem, sest Katrini ja Laura lapsed on meiega rannas kaasas.
Märgin lõpus ära ka retsepti, mille järgi croissantid sai tehtud.
Nüüd, kui korv on pakitud, ei jää üle muud, kui tekk kaenlasse, bikiinid kotti ning tere rand ja suur suvi!

K: ”Meie lapsed saavad omavahel väga hästi hakkama. Õnneks pole neil suur vanusevahe, et mängud erineva tasemega oleks. Kateriinil on väga hea meel, kui saab kellegagi koos mängida. Kodus on tal ju ainult kaisukarud ja emme-issi.”

L: ”No miks need emme-issi ei kaisukaruta ja lapsele mänguseltsilist ei tee?”

K: ”Ma isegi ei tea, aga ma pole kunagi endale väga suurt peret tahtnud. Mul on endal õde, kellega kogu aeg kaklesime. Võib-olla on see ”õearmastuse ja -viha” suhe kuidagi kaudselt mõjutanud meie pere suurust.”

M: ”Kuigi mul lapsi pole, ei taha ma siia maailma rohkem kui ühte last ja olen mõelnud, et teise lapse võiksin adopteerida. Maailm on täis kodutuid lapsi ja miski minus ütleb, et olen sündinud siia maailma ühe tundmatu lapse emaks.”

K: ”Adopteerimine on sisemine valik. Mõnel on suur süda ja teistel põhjus, miks adopteeritakse. Loodus ei ole jaganud kõigile ühesugust lapseõnne. Samas paneb mind mõtlema see protseduur, mis adopteerimisel läbi tehakse.

Kuigi ma arvan, et selle läbitegemine pole midagi võimatut, tean, et mõni paar on loobunud adopteerimisest selle ajal. Põhjuseks liigne bürokraatia, raha või ebakindlus.”

L: ”Eks selle ettevalmistamise põhjus olegi just see, et uuritakse järele, millisesse koju last tahetakse, selgitatakse välja tulevaste vanemate meelekindlus jne. Laps ei ole ju ühepäevalibikas. See n-ö paber-rasedus on ka vajalik, kuigi kestab teinekord mitu aastat.

Olen kuulnud, et kui adopteerida kusagilt kaugemalt riigist, on igal maal veel omad nõudmised, oma bürokraatia. Näiteks peab last adopteeritavatel vanematel olema teatud suurusega kuupalk, teatud suurusega elamispind jne. Tervisekontrolli peab vist ka läbi tegema. Ja nagunii kõik, kes last tahavad adopteerida, seda ei saa. Näiteks ei saa lapse ja vanema vanusevahe olla üle 40 aasta.”

K: ”Jah, psühholoogilistest testidest ja ettevalmistusest saan ma aru, mingil määral materiaalsest olukorrast ka. Samas, mõelge, kas meilt tuli keegi küsima palganumbrit ja meelekindlust, kui mehega üürikorteris seksisime! Seda ei saa nõuda ka keegi sinult, Miia, kui sa oma esimest last teed. Pole kellegi asi, kas sa teed selle lapse 24 ruutmeetrisele pinnale, oled töötu abirahal toime tulev või miljonär. Kõigil on õigus seksida ja sünnitada.

Samas on jube välja öelda fakt, et mõned lapsed sünnivad väga kasinate tingimustega peredesse. Kus on siis inimesed, kes palganumbrit ja ruutmeetreid üle loevad! Või passe kontrollivad, mis kuupäeval sündinud olete. Siin on väike ebavõrdus ja mõnes mõttes isegi pisike karistamise maitse juures. Pean silmas adopteerida tahtvaid vanemaid. ”

L: ”Eh, mõelge, kui nüüd keegi mõtleks välja paragrahvi lapse tegemiseks! Eks adopteerimine ole jah selline tõeline katsumuse rada. ”

M: ”Kui nüüd mõelda seda, et ma ise olen valmis adopteerima ükskõik, kust maalt last, siis ma seisan küsimuse ees või õigemini vastuse ees, et meie ühiskond ei ole valmis vastu võtma last ükskõik kust maalt. Näiteks. Kujutage mind ette ühe kräsupäise lapsega jalutamas, kellel on söödavalt ilusad pruunid silmad ja pruntis huuled. Kelleks mind peetaks?

Naiseks, kes on käinud väljamaa meestes, seda esiteks. Vaadatakse umbusklikult — Eesti mehed ei kõlba, jah!? Teiseks, halvustatakse, et ma kodumaalt kedagi ei adopteerinud. Kolmandaks kasvab temast kunagi koolilaps ja mis tuleb talle koolis vastu - kiusamine nahavärvi pärast jne, isegi kui ta puhtas eesti keeles räägiks. Neljandaks kasvab sellest lapsest teismeline, kes ei julge ninagi tänavale pista, sest võib peksa saada. Viiendaks, töökoht, noh ehk siis on juba ühiskond muutunud aga ikkagi, ei ole kerge olla Eesti neeger! Paljas rassi nimigi on ju sõimusõna. Seepärast ma kahtlen, et minust kunagi neegri ema saab.

Kummaline, ma hoian ja kaitsen seda tundmatut last juba praegu, ma ei taha talle pahandusi ega probleeme. Samas jääb üks laps valmis emata. Ja ma tunnen end reeturina või arana ja see pole hea tunne! Ühiskond surub mind selliseid mõtteid mõtlema.”

L: ”Sa pead siis omale pisikese Eesti hiinlase võtma. Paistab välja nagu jaapanlane, isegi kui ta saab arvutades 2+2 tulemuseks 5, arvatakse et teeb kõrgemat matemaatikat ja leiutab Eesti Nokiat. Ühiskond elab eelarvamuste küüsis. Peaks olema positiivne võõramaalane, kes kogu rahvale meeldiks, siis suhtutakse ka tema hõimukaaslastesse paremini.”

M: ”Eesti vajab oma Mandelat, et meist saaks 100 aasta pärast mulattide vabariik nimega Eefrica.

Aga ega adopteerimine pole ainult naise pärusmaa, ka meest vajatakse selleks. Näiteks vabaabielu on raskendav asjaolu adopteerimisel, peab olema abielus pere. Ning ka mees peab tahtma olla kellegi teise lapse isaks. Asja positiivseks pooleks peab märkima siiski selle, et vanematel jääb ära selline sõnakõlks nagu - selle on ta sinult pärinud!”

K: ”Vihjad sa, et me võiks varsti pidusse tulla?”

M: ”No ei, mitte seda, ükspäev võib-olla alles, nii aastal midagi, ... ah see pole veel ajakohane! Pealegi teeks ma kõigepealt selle originaalväljaande, seejärel läheks alles maailma päästma.”

K: ”Adopteerimisel on veel kaks erinevat nüanssi. Kui sa tead, et sul on võimalus saada oma laps ja lisaks sellele aitad teisi, või — kui sa ei saa oma last ja päästad sellega enda ja ühe lapse olukorra.”

L: ”Ma kujutan ette, kui oleks paar, kel eriarvamus asjast, võib üks väita, et kui oma firma töötab, milleks minna samasugust kusagilt mujalt tooma.”

M: ”Adopteerimise mõte võib ka mehelt tulla. Kusjuures täiesti ”töökorras” olevalt. Adopteerimine on isiklik ja maailmanäegemuslik küsimus, milles mõlemad vanemad peavad olema sama meelt. See pole kummalegi kerge valik, missiooniga aga küll.”

L: ”Sealt meie näljased eestimaised firmatooted tulevadki! Tulge sööma ja jooma, siis saate edasi mängida. Kas rannapalli tõite ära? Miks te selle siis randa jätsite, oh teid, ma lähen toon ära! Alustage aga kätepesu järel söömist, märjad paberrätikud on mu kotis.”

Kateriin: ”Tädi Miia tegi head toitu, ma tahaks teist veel, kui tohib?”

K: ”On jah maitsvad, tänud toitjale!”

M: ”Võtke heaks, kuigi midagi ülemõistuse keerulist siin küll nüüd pole, pigem tavaline kui ebatavaline.”

Laurat ja Katrinit jälgides tundsin, et miski on väga õigesti. On pered, kes hoolivad ja hoiavad. Isegi kui need lapsed said alguse üürikorteri vedruvooditel. Mis võiks olla parem, kui armastusega kasvatada kedagi, kes on oodatud.

Loodan, et saan isegi kunagi tunda kahe pehme käe haaret. Tulevikus, nii aastal midagi, mis võib-olla see ei peakski olema väga kaugel?

Appi, kas seda tunnet kutsutaksegi bioloogiliseks kellaks, mis ühel hetkel tiksuma hakkab!?

Aga nüüd see croissantiretsept, mis alguses lubatud!

5 dl piima
50 g pärmi
1/2 tl suhkrut

2 tl soola
200 g võid
umbes 1 l jahu

Pärm murendada käesooja piima sisse, lisada sool. Seejärel lisada umbes 100 g sulatatud võid, pool teelusikatäit suhkrut, segasin. Seejärel sõelusin jahu ja segasin kõik taignaks ning panin rätiku alla kerkima umbes 45 minutiks.
Kerkinud taigna rullisin ning ülejäänud 100 g võid määrisin laialirullitud taignale. Tõstsin taigna pooleks ja rullisin uuesti, seejärel tegin samamoodi veel kaks korda. Lõikasin taignast kolmnurgad, millele riputasin singitükikesi ja riivjuustu. Kolmnurgad rullisin laiemast otsast alates rulliks ja küpsetasin umbes 10 minutit 220 kraadises ahjus.

Järgmine kord saamegi Laura juures kokku.