Lõpetage toitumine, hakake sööma!
Minu arust on see ikka täiesti rõve, kui otse öelda. Toidu ülekülluse kätte lolliks minemine on lääne ühiskonna suurimaid pahesid ning ma ei pea üldse võimatuks, et nimelt toiduga mängimine buliimilise ja anorektilise lääne ükskord hukutab.
Sest nimetatud haigusi põetakse ikka ainult moodsas tarbimisühiskonnas. Aafrikas ei kannata mitte keegi buliimia, anoreksia või ortoreksia all, sest seal on inimesi nii palju ja süüa nii vähe, et mitte keegi ei vaeva eriti oma pead sellega, mida süüa. Peaasi, et oleks üldse midagi, mida suhu pista.
Kui ma näen ajalehest pilte, kuidas kõhnad tumedad lapsekäed sirutuvad kümnete kaupa ühe riisikausi poole, et saada kätte oma peotäieke, millest peab jätkuma terveks päevaks, tundub lääne inimene kogu oma toitumisteaduse ja -häiretega mulle kohutavalt naeruväärne.
Maailm võitleb näljaga, aga meie läheme poodi, kenitleme riiulite ees ja vingume, et see pole ikka see. Et juustul pole juustu maitset ja Hispaania tomat karjub hamba all. Krimpsutame nina, et liha on valesti lõigatud, ja kui meie lemmikriis on parasjagu otsas, kaebame kaupmehe peale. Selleks kõigeks on võimelised täiesti tavalised inimesed, kes pole elus päevagi nälga tundnud.
Veel palju enamaks on aga võimelised need, kelle jaoks toitumine on väga tähtis asi ehk elustiili kujundaja. Näiteks taimetoitlased, kogu see veeganite ja vegetariaanide kamp, kellest esimesed söövad ainult värskeid taimi, aga teised soostuvad neid ka kuumtöötlema; viimased jagunevad veel selle järgi, kas nad kala/muna/piima söövad või peavad seda kah lihaks.
See seltskond on võimeline tundide viisi arutlema selle üle, mis on tervislik ja mis ei ole. Nad käivad loengutel, laagrites ja kokkusaamistel, et ühiselt aru pidada selle üle, mida süüa. Et mis ikka millega kokku sobib ja kust kätte saada oma rauaannus, kui liha ei söö. Või kust saada kaltsiumi, kui piim ja piimatooted välistada. Enamasti saavad nad selle apteegist.
Nad räägivad oma elust enne saatuslikku muutust nagu alkohoolikud, kes enam ei joo. Ainult et alkoholi asemel on liha. Ent iseloomulik retoorika on enam-vähem sama. Kui nad sõid veel liha, siis kobasid nad pimeduses ning ei mõistnud ennast ja oma elu. Siis hakkasid nad aga “teadlikult toituma” ja nende maailm muutus täiesti.
Muide, näiteks Indias on kah enamik inimesi taimetoitlased, seda religioossetel põhjustel. Aga religioonil on alati ka praktilised tahud. Esiteks, kliima on selline, et liha tõesti eriti ei tahagi. Teiseks, sellises kliimas rikneb kõik väga kiiresti, arusaadavalt siis ka liha ja piim jne. Kolmandaks, kui kogu see tohutu hulk inimesi seal liha tahaks, siis peaksid nad hakkama üksteist näksima, sest loomad oleksid juba ammugi kõik nahka pistetud.
Religioonides, ka meile suhteliselt lähedases kristluses, on enamasti omal kohal ka paast, mis langeb kokku ajaga, mil toitu on aastaajale omaselt vähe või siis üldse mitte. Eestis algas paastuaeg siis, kui talvised lihavarud otsa said. Uuemal ajal käivad aga paastumishuvilised koos laagrites, kus lamavad voodis ja valutavad pead — ja plekivad roppu pappi selle eest, et neile süüa ei anta.
Üldse tundub, et mida “tervislikumaks” inimese toitumine muutub, seda rohkem ta söögist mõtleb ja kõneleb. Kuni viimaks ongi patoloogia käes, nagu selle briti toitumistädiga, kes pidi oma kire eest maksma eluga. Vahib oma ökoloogiliselt puhast salatilehekest seni, kui pilt tasku ja varbad külmaks lähevad.
Minu arust on see haige. Muidugi võib vaadata, mida suhu pista, ja igasugust rämpsu ei maksa endale sisse ajada. Kui juba on antud heaoluühiskonnale omane valikuvõimalus, nagu ta meilgi olemas on. Aga ei maksa oma toitumisega ikka päris lolliks kah minna.
Natuke võiks oma keha ja tema vajadusi ikka kah usaldada. Kui aju nõuab šokolaadi, siis ei maksa teda veenda, et tegelikult vajab ta kolme kurgilõiku. Kui organism vajab kasvamiseks liha, siis pole talle mõtet valetada, et läätsed ajavad asja ära. Terve inimene tunneb tegelikult päris hästi ära, mida tal tarvis on. Kui ta pole just ülearu teooriaid täis topitud.
Kui kõht on tühi, siis tuleb süüa. Kui on janu, siis tuleb juua. Kui on valida, siis võib valida, aga kui ei ole, tuleb leppida sellega, mis on, ja vingumise asemel olla rõõmus, et sedagi on. Kasulik on meeles pidada, et suurem osa maakera elanikkonnast elab kirjeldamatus vaesuses ja iga päev surevad tuhanded nälga.
Nii et lõpetage toitumine ja hakake sööma. Kuni siinmail veel on, mida süüa. Päeval, mil teil on valida veel ainult mulla ja puukoore vahel, võite kõik oma ülitervislikkuse teooriad sinna kohta pista.
