Lusti Nurk: Miks eestlannad nutavad?
Lääne meedias räägitakse tihti naistest ja pisaratest seoses meeste ja armastusega. Eesti meedias paneb nutvaid naisi tähele argielulisemate probleemidega.
Meie naised nutavad avalikult siis, kui nad on kaotanud lähedase, võitlevad igapäevaste raskustega või mõne haigusega. Lääne naine nutab siis, kui ta on armukade, teda on petetud või tema hiljutine rinnasuurendusoperatsioon on läinud nässu.
Mulle tundub, et Eesti naine on üldse võrreldes Lääne naisega rohkem kahe jalga maa peal ning suudab oma raskustega paremini hakkama saada. Eesti mees näeb oma naist nutmas harva ja siiski on põhjus tihti milleski sügavamas, kui see pelgalt välja paistab.
"Seksist ja Linnast" tuntuks saanud Sarah Jessica Parkeri peaosa äsja linastunud filmis "I don't know how she does it," mis põhineb samanimelisel bestselleril, kirjeldab töötavat ja lapsi kasvatavat naist kui tugevat superema, kes suudab töökuhja all hakkama saada ilma raskuste ja pisarateta. Pean ausalt tunnistama, et ka see film jätab mu Eesti naisena suhteliselt külmaks. Need on probleemid, mis tunduvad meie naist arvestades lapsikud ja lihtsad.
Meie ühiskonnas on naine harjunud töötama ja lapsi kasvatama kogu igaviku. Minu vanaema suutis üksinda pidada talu ja loomi, kasvata kolme last ning käia kuni surmani ka tööl. Vanaema nutmas ei näinud meie perest mitte keegi mitte kunagi.
Ma olen veendunud, et Eesti naine teadis, et pisarates peitub hinge palsam ammu enne seda kui USA teadlased selle välja selgitasid. Ilus on see, et me oskame nutta omaette ja eluliselt kaalukamate asjade pärast kui Lääne naine.
