Maret Maripuu: kas anname endale aru, et pidev nutitelefonide kaudu saadavalolek võtab meilt võimaluse tööasjadest välja lülitada ja lõõgastuda?

Äsja tähistasime Eesti vabariigi sajandat aastapäeva ja aasta lõpus on ümmargune tähtpäev ka Tööinspektsioonil. Saja aastaga on ühiskond tundmatuseni muutunud. Vanemate ja vanavanemate mälestustesse on jäänud taludes talgute korraldamised. Kas hommikul varavalges karjaminek oli ikka nii romantiline, kui meile sohva soojusest mõtiskledes tunduda võib?

Muutunud on ka see, kuidas ja milliste sõnadega me tööst räägime. Kõneleme töö- ja pereelu ühitamisest, paindlikkusest ja palgalõhest. Need teemad panid veel 1990. aastatel enamiku inimestest õlgu kehitama. Nüüdseks on meil vanemahüvitis ja isapuhkus.

Muutunud on ka klassikaline kontori mõiste. Traditsioonilises kontoris olid kabinetid, kus inimesi vastavalt nende positsioonile oli üks või mitu. Ülemuse ukse ees istus sekretär. Nüüd on populaarsust kogumas avatud kontorid, kus kõik töötavad koos ühes suures ruumis. On asutusi, kus ülemuse kabinet on säilinud, kuid on ka selliseid, kus mingit vahet ei ole. Siit on mitu organisatsiooni edasigi arenenud — kontoris pole enam kindlat töökohta, hommikul tuled ja vaatad, millise laua taha istuma saad, igaühel on vaid väike kapike, kus oma asju hoida. Kontorites on lastele mängunurgad ja tööle kaasa võetud koduloomad ei ole midagi erakordset. Mõnel pool aga ei saagi aru, kas oled kodus või kontoris, kohapeal on olemas hea toit, magamisnurk ning mingit vajadust töölt lahkumiseks ei ole. Elu väljaspool tööd meenub siis, kui pirisev telefon seda meelde tuletab. Kui on jäänud aega väljaspool tööd peret ja sõpru hoida.

Uute oludega tuleb harjuda ja need omaks võtta, aga need sisaldavad ka uusi riske.

Kui vanasti käis töö kontoris kaheksast viieni, siis üha enam soovivad töötajad teha kaugtööd. See eeldab topelt distsipliini. Esiteks tuleb tööd tõesti teha ja teiseks tuleb jälgida, et töö sind endasse nii ei haaraks, et unustad lõpetada. Nutitelefonid teevad meid ülemustele ja kolleegidele kättesaadavaks ööpäev läbi. Etenduse vaheajal vastame kiiresti meilidele või lõpetame poolelioleva töö. Aga kas anname endale aru, et see pidev olemasolemine võtab meilt võimaluse ennast tööasjadest välja lülitada ja lõõgastuda? Väljalülitamine on aga vajalik, et saada jõudu edasi minna ning näiteks näha lahendamatuna tunduvat probleemi hoopis uue nurga alt. Kõigi teenuste kontorisse toomine võtab meilt võimaluse lõunaks nurgapealsesse kohvikusse jalutada, korraks poodi hüpata või niisama värsket õhku hingata ja ennast sirutada.

Avatud kontoril on tööpaigana nii plusse kui ka miinuseid. Plussiks on kindlasti suurem meeskonnatunne ja -kaasatus, info parem liikumine, avaram ruum, rohkem õhku ja valgust. Puuduseks on suurem müra ja täiendavad ärritajad, mis võivad raskendada keskendumist. Avatud kontoris võivad ennast kehvemini tunda keskendumisraskustega, tagasihoidlikud suhtlejad ja privaatsust hindavad inimesed, paremini aga kiired, hea ümberlülitumisvõimega, suhtlemisaltid ja avatud inimesed.

Kontoritööd saab kohaldada inimese vajadusele vastavaks, täpselt nii, nagu igaüks saab arvutiekraani ikoone ise sobivaks sättida. Aluseks on aga ausalt oma vajaduste tunnistamine — on mul vaja eraldi kabinetti selleks, et ma olen nii harjunud, või sõltub sellest minu töö sooritus; kas ma olen koerte suhtes allergiline või nad lihtsalt ei meeldi mulle; mida ma vajan, et oma tööd hästi teha? Kui see teadmine on olemas, siis tuleb julgus kokku võtta ja rääkida sellest oma ülemusele, tema ju ei tea, mida teie tunnete või vajate, kui te ei räägi. Vaid rääkides on võimalik midagi muuta, üksteise huvisid ja vajadusi silmas pidades ja kompromisse otsides luua sellise töökeskkonna, mis innustab tööle ja hoiab tervist.

Artikkel ilmus Tööinspektsiooni ajakirjas Tööelu