Maria Avdjushko: ma ei ole tegelikult sotsiaalne tüüp
Kes oleks osanud arvata, et temast saab veel nii mõndagi muud? “Sünnipäevapeos” mängis veidi üle kahekümnene, pikk ja hõrk Maria vanaeite. Kakskümmend aastat, lugematu hulk rolle, töid ja projekte ning kaks last hiljem on ta jätkuvalt sale ja hõrk, veidi ebamaine ja äraolev, nagu muusale kombeks ning räägib Moele moest.
“Eks seegi ole taas üks roll — olla kellegi muusa,” vihjab Maria lavaka lõpetamisele, Mati Undi lemmiknäitlejate hulka sattumisele ja tollasesse Noorsooteatrisse tööle minekule järgnenud aastatele. Tormilised aastad möödusid intellektuaalide, kunstnike ja moekunstnike seltskonnas Kuku klubis istudes, performance’i kunsti harrastades… “Mu teatrikolleegid ei saanud üldse aru, misasi see seal toimub,” meenutab Maria hulle aegu, mil sai “palju suitsetatatud ja alkoholi tarbitud”, aga tänu sellele, et performance’i kunst oli uus ja moodne, ka palju reisitud. Maria oli igal pool — ajalehed ja ajakirjad kirjutasid temast kui moe- ja stiiliikoonist, aga ka kui vaimuikoonist, just nimelt muusast, tänu kellele tekib kunstnikul sisemine sund luua kordumatut. Maria inspireeris nii Raoul Kurvitzat, Herkki-Erich Merilat kui ka paljusid teisi.
“Tegelikult ei ole ma loomu poolest üldse sotsiaalne tüüp,” mainib Maria ja lisab, et moodsas maailmas saaks teda kindlasti mõne psüühikahäire all kannatajaks lahterdada. “Mul on küll häid tuttavaid ja sõpru, aga neid on ikka väga vähe. Sõbraks saamine ja inimeste leidmine on mulle väga raske…” Ka mainib ta, et ei tunne end esinduslikult riietudes ja mõnele avalikule üritusele minnes üldse hästi.
Leppige sellega!
“Aga mood mulle meeldib!” tunnistab Maria. “Mulle meeldib ta sellepärast, et teda ei ole kellelegi otseselt vaja!”
Kõrgmood, mida näeb ajakirjadest ja Fashion TV-st, on kirev ja pühapäevane maailm, mis elab igapäevaselt hallist argimaailmast täiesti iseseisvat, oma elu. “Kõigel moega seonduval on ju kuidagi kerglane mekk,” arutleb Maria — inimesi, kes moodi liigselt hinge võtavad, peetakse moenarrideks, keigariteks, kerglasteks… “Aga tänapäeval, kui kõik meie ümber on nii tavaline, orienteeritud kiirusele ja mugavusele, on just vaja kõrgmoodi, mis on nii kunst kui üldse olla saab; mis kõnetaks inimest, annaks emotsioone.”
Nüüd jutustab Maria loo Larissa Reisnerist, legendaarsest naiskomissarist 1920ndate revolutsioonilisel Venemaal, keda iseloomustati kui imekaunist naist. “Pole parata, naistel on mingi sisemine soov olla maitsekas, soov jääda meelde elegantse ja kaunina. Iseasi, kui palju me seda igapäevaelu virvendavas rütmis suudame korda saata…” mõtiskleb Maria. Larissa Reisner oli esimene naine, kes kandis nahkpintsakut ja vööl püstolikabuuri. Tema põhjal loodi naiskomissaride tüpaaž, keda hiljem kohtas nii teatrilavadel kui ka filmides. Eestiski lavastas Kalju Komissarov tüki “Optimistlik tragöödia”, kus tegutses Reisnerist inspireeritud tüüp.
Maria räägib, et kuulus komissar valdas suurepäraselt ümberriietumise kunsti, võis ringi liuelda sinakas kasukas ja lillas kleidis, maanaistele esinedes sidus aga pähe räti. Nii et taas üks näide sotsiaalsete rollide etendamisest. “Reisner tahtis olla imekaunis naine, keda kõik märkavad, aga ta on ligipääsmatu, sest on missiooniga, liigub komeedina revolutsioonilisel maastikul!”
Maria arvates on sellised salamõtted peidus kõigis inimestes, väikesed nipid ja võtted, kuidas sulanduda uudsesse situatsiooni. “Eks see ole enesehüpnoosi osa — kuidas me rolli sisse läheme, laval samamoodi nagu elus. Seda oskuslikult tehes suudamegi ümbritsejatele meelde jääda… et oh, kuidas ta sisenes, ja kui stiilne ta oli!”
Maria peab sellist sotsiaalset rollimängu väga köitvaks — kui viitsida seda mängida. Sest teadmine, et oled väga hästi riides, kõik ütlevad, et oh, täna näed sa tõesti kaunis välja, annab sellise tunde, et mis siis ikka — leppige sellega!
Moe õppetunnid
Kuidas ja mille järgi Maria ise endale rõivaid valib — nii igapäevatoimetusteks kui ka eri sotsiaalseteks rollideks –, asjaosaline täpselt ei teagi. “Ma ei tea, miks need asjad minu juurde tulevad, aga katsun valida selliseid riideid, millest eeldan, et need saavad mulle armsaks,” mainib ta. Juba kodustatud esemeid hoiab Maria väga, hooldab ja viib puhastusse, ning tänutäheks teenivad rõivad teda kaua ja kogu hingest.
Maria arvab, et selles riigis ja linnas, kus me elame, on nii, et kui me ka tahaksime (ja paljud ju tahavadki!) osta Pariisi kuulsate disainerite kleite ja kingi, poleks nendega tegelikult midagi peale hakata! Ei ole lihtsalt kuhugi minna. “Kui sa selle uhke kleidi siis kuhugi selga paned, loed ajakirjandusest: “No ei tea, mis asi see nüüd siis on”,” imiteerib Maria pahakspanevat hääletooni ja toob näite, kuidas ajakirjandus materdas Carmen Kassi, kes tuli presidendi vastuvõtule Michael Korsi kleidis. “See oli kõige ilusam kleit seal üldse,” on Maria kindel.
Tema ise on kogenud Viinis, Vana Maailma viimases kantsis, kus õhtu saabudes liikusid ringi daamid enneolematutes kleitides ja kasukates, härrad smokingutes, et tal polnud kaasas õigeid, viimase peal pidulikke riideid.
Kargel sügishommikul, mil kohtume, on Marial seljas soe ja pehme kampsun, jalas mustad püksid ja madala sääre ja kontsaga saapad. “Mu tütar (9-aastane Adele — toim) vaatas mind, kui kodust väljuma hakkasin, ja ütles: oh, kole!”
Adele tõi kõrged, varbaid paljaks jätvad kingad ja arvas, et ema võiks hoopis need jalga panna. “Talle meeldiks, kui ma liiguksin läbi päeva maani õhtukleidis ja paljaste varvastega kingades, vaatamata selle, mis ilm on…” naerab Maria.
Kui Maria kingadele siiski saapaid eelistas, pani Adele need ise jalga.
“Meie põhilised tülid tulevadki sellest, et miks temal on näiteks üks paar kingi, aga minul rohkem — et kuidas saab maailmas olla selline ebavõrdsus,” muigab Maria. Olgu öeldud, et Adele tahab saada moekunstnikuks, lõikab ajakirjadest välja ilusate kleitide pilte, teeb neist kollaaže ja laseb ka Marial sõna sekka öelda, et milline on tema meelest ilus kleit.
Mood ei ole Maria jaoks aga ainult mood. “Sügiseti meeldivad mulle paksud ja villased pintsakud, vaatan alati, millise kollektsiooniga on välja tulnud Karl Lagerfeld — mitte et ma seda siis poest ostaks, aga mulle meeldib, et tema kollektsioonid on nii vaimukad ja julged,” räägib Maria. Sama on tal öelda Prada kohta. Oluline on, mis sõnumit nad oma kollektsiooniga edastavad — sõnum võib sageli olla see, et ole julge ja vapper, ole selline, nagu sulle endale meeldib. Ära karda!
Testib tolerantsi
Maria ise ei karda. Möödunud talvel, lühimängufilmi “Linnar” lavastades tõestas ta, et ta ei karda läbi huumoriprisma eestlaste tolerantsitaset mudida. See oli päris julge samm.
Maria oli küll varem kokku puutunud stsenaariumi kirjutamise ja produtseerimisega, lavastamise vallas aga oli see esimene töö. Lugu sellest, kuidas reklaamiguru Linnar Priimägi kaotab oma kuulsuse, sisaldab muu hulgas ka paraja annuse homoerootikat. “Kui tekkis võimalus filmi lavastada ja minu sõber, maailmakuulus operaator oli nõus tulema tasuta filmima, mõtlesin, et ma leian tuhat põhjust, miks seda mitte teha…” sobrab Maria minevikus.
Aga siis mõtles ta, et just teeb, meelega! Proovib ära, mis asi on see lavastajaamet, mida enamik peab hirmus raskeks tööks. Ja tõdes, et pole üldse keeruline! Kui ma siinkohal kohmetult naerma hakkan, naerab Maria kaasa ja ütleb: “Ausalt! Lihtsalt peas peab olema kujutluspilt ja kui sa suudad seda mööda minna, pole see üldse raske töö!”
Kõlab naiivselt, aga kuna filmi saatis kiiresti Eesti mõistes pöörane menu, siis ju ta teab, millest räägib. Menule aitas kaasa ka esilinastusel viibinud fotograaf, kes filmi erutavamatest stseenidest piraatfotod tegi ja need kiiresti internetti lekitas. Järgmisel päeval kirjutasid ka ajalehed “räigetest homostseenidest” filmis, mille Maria tahtis — teatava irooniaga — oma abikaasale Kristian Taskale sünnipäevaks kinkida.
“Kui ma siis hommikul tööle läksin, pöörasid kolleegid pea ära, et milline pervert…” meenutab Maria, kellel oli kõige rohkem kahju oma näitlejatest, kes polnud ju milleski süüdi — pildid olid välja rebitud filmi suvalisest kohast, millel polnud peateemaga sisuliselt mingit pistmist. Ja kuna tegu oli kinoekraanilt mahapildistatud piraatfotodega, oli ka kvaliteet allpool arvestust ning nende põhjal jäigi filmist tõesti perversne mulje.
“Minu jaoks pani see jälle küsimärgi alla ühiskonna tolerantsuse — see, et mingi seksistseen võib inimesi nii käivitada ja erutada. Tänapäeval peaksime ju olema kõigega harjunud. Kaasaegsetes filmides leidub palju šokeerivamat seksi — aga see ei peaks meid šokeerima, see on ju mainstream!”
Laialdase kõlapinna üle on Marial muidugi hea meel, nagu ka selle üle, et Linnar Priimägi täitis peaosalise rolli külma kõhuga. “Selle žanri nimi on autoparoodia, aga kaugeltki mitte igal inimesel ei jätku närvi niikaugele minna. Linnar oli vaimustav!” arvab Maria tagantjärele.
Võimaluste ajalugu
Kuigi Maria põhitöökoht on Eesti Draamateatris, meeldib talle väga kõik filmiga seonduv. Ta isa Viktor Avdjushko oli omal ajal Venemaal tuntud filminäitleja. “Ma arvan, et ta oli mitte ainult tuntud, vaid ka hea näitleja,” ütleb Maria ja selgitab, et need kaks asja ei käi alati koos, tuntus on pigem õnne ja vedamise teene.
Väiksena elas Maria koos ema ja isaga Moskvas, hiljem kolis emaga Tartusse ja hiljem juba Tallinna. Isa suri, kui tütar oli seitsmene. Maria vanem poolõde Tanja elab Ateenas, on elukutselt ikoonimaalija, tegeleb müstiliste maailmadega ja näeb Maria sõnul välja nagu buda munk. Noorem õde Varya elab Moskvas, kus töötab kostüümikunstnikuna, on aga olnud tegev ka Hollywoodi filmide juures. Eelmisel aastal saadi kolmekesi Ateenas kokku. Maria naerab, et see oli nagu saade “Sind otsides”, ainult et reaalajas. “Nutsime ja naersime õdedega…”
Kes õdesid kolmekesi koos näinud, teab, et neid ühendab mingi kirjeldamatu nukrus, pidev rahulolematus, see, et mingil hetkel näib elu väljakannatamatu piinana…
“Kuigi me oleme ainult poolõed, on mul nendega see ühine joon ja side, mis on kohati tugevam kui mõne lähedasema sugulasega,” tunnistab Maria.
Kui mõlemad õed on otsapidi kunstiga seotud, siis Maria on ainuke, kes ametialaselt isa jälgedesse astus. Maria leiab, et see oli asjade loogiline käik ja et tegelikult on meie võimaluste ajalugu ju täiesti omaette ajalugu. Võimalused ei ole läbi ja iga päev võib tuua mõne uue idee või projekti, millesse sukelduda. Praegu mängib Maria Draamateatris mitmes tükis. Loodetavasti talvel jõuab kinolinale mängufilm tööpealkirjaga “Surnuaiavahi tütar”, kus Maria mängib alkohoolikust ema. Nagu varemgi öeldud, meeldib filmitöö talle väga ja suvine võtteperiood jättis hinge head ja soojad mälestused.
“Aga tegelikult ei pea ma ennast üldse mingiks näitlejaks,” ütleb Maria ühtäkki. Sellega ei taha ta öelda, et oh, mis näitleja nüüd mina… Pigem seda, et näitlejaks olemine on ju taas üks roll, mida ta parasjagu täidab.
“Ma suudan ennast identifitseerida ainult iseenda nimega. Kõik need rollid ja ametid on nagu hetked, juhus — täna oled sa see, aga homme see ei pruugi enam nii olla… sellepärast mõtlen, et tahakski olla… lihtsalt inimene vihmamantlis,” tsiteerib Maria üht oma lemmikluuletajat Jossif Brodskit.
