“Elasime kortermajas, kus oli palju riigiteenistujate perekondi, sõjaväelasi, miilitsaid, seetõttu peeti jõule tagasihoidlikult,” tunnistab ta. “Küünlad küll süüdati, aga aknale neid igaks juhuks ei pandud — sellest võis riigivõimudega pahandusi tekkida. Samuti puudusid laualt tavapärased jõuluroad, sest trepikojas leviv verivorsti- või hapukapsalõhn oleks kiiresti pere tõelise meelsuse paljastanud. Nii põlesidki küünlad vaikselt toalaual ja jõulud olid pigem kusagil sügaval südames kui teistele näitamiseks.”