Meelike: aasta abielu ehk tülid perekonnaga, kaks kuud üksinda reisimist ja kadunud sõrmus
Abieluaasta algas pidevate ning tüütute küsimustega: et kuidas siis on abielus olla? Justkui oleks ma kuskilt kaugelt paadiga siia aerutanud ja nüüd, peale pulmapäeva, siiralt ja süütult uut elu alustanud. Küsimus oli minu jaoks väga imelik, sest koos olime Hollandlasega elanud pulmapäevaks juba kaks aastat. Mis see sõrmus siis enam väga muudab? Nime ma ei muutnud, elukorraldus ei muutunud, pidin vaid meeles pidama, et „minu kihlatu“ asemel „minu abikaasa“ kasutasin. No ja uus sõrmus kah sõrmes, see oli ilmselt kõige suurem muutus. Pealegi, ega ma siis esimest korda abiellunud, kõik juba teada-tuntud värk.
Peale pulmade korraldamist võtsin omale sihiks uue eesmärgi — minna kevadel Camino Santiago palverännakule. Plaan sai kenasti teoks ja ise jäin ideega väga rahule. Küll aga ei mahtunud enamikele mu tuttavatele ja pereliikmetele pähe, kuidas ma nii värske abielunaise staatuses ometigi nii pikale reisile läksin. Ja veel üksi. Ja kuidas mu abikaasa üldse mul minna lubas? Lisaks olin suvel kolm nädalat Eestis, nii et kokku olen ma oma esimese abieluaasta jooksul oma abikaasast eemal olnud tervelt kaheksa nädalat. Minu arvates täitsa normaalne ja kavatsen ka tulevikus nii teha. Teiste arvates? Teised vist ootasid kevadel juba lahutusblogi…
Minu suhted mehe perekonnaga on kenasti vaiksemaks ja pealiskaudsemaks muutunud (ja minu omapäi reisimised ei parandanud suhteid ammugi mitte). Minuga räägib ämm väga vähe ja sedagi vaid hollandi keeles, abikaasa vanaisa huvitub vaid sellest, miks ma keeltekoolis ei käi ja manuaalkastiga autoga sõita ei soovi. Mitu kuud hiljem peale pulmi saime kingituseks pisut raha kelleltki sugulaselt, kus ümbrikule oli kirjutatud vaid mu abikaasa nimi ja kaardil sooviti õnne talle TEMA pulmade puhul. Ma olen kenasti rahu teinud olukorraga — ilmselgelt olen ma abielustaatuses veel tühisem, kui varem. Kui nii, siis nii.
Kuu enne pulma-aastapäeva küsis mu abikaasa arglikult, et ega ma juhuslikult tema sõrmust näinud ole. Et see on kuidagimoodi paar päeva kaotsis. Arvestades seda, milline hajameelne ja kohmakas unustaja mu mees on, oli 11 kuud sõrmuse „mitte ära kaotamist“ täitsa hea saavutus. Harjusin juba mõttega, et ostan talle siis pulma-aastapäeval mingi uue sõrmuse, hõbedase või terasest, siis ei paista erinevus nii välja (originaalid on valgest kullast ja nii mõnigi vaatab neid heldimusega, et „oo, nii ilus, hõbe jah?“) ja noh, uusi, kullast sõrmuseid poleks nagunii endale lubada saanud. Abikaasa ise keeldus tunnistamast, et sõrmus kadunud on. Tema sõnul polnud see mitte kadunud, vaid ta “polnud seda lihtsalt veel üles leidnud”.
Ma rääkisin vähestele, et mu asjadekaotajast abikaasa ka meie abielusõrmuse ära kaotas. Sest ma juba teadsin, mis sealt tuleks — sõrmuse ärakaotamine on halb õnn. Ja mul on seda jama ja negatiivset elus juba piisavalt, pole veel rohkem „heatahtlikke“ nõuandjaid vaja. Ja siis, kui ma olin juba igasuguse lootuse kaotanud, tuli ka sõrmus välja. Voodimadratsite alt. Kuidas see sinna sattus, pole aimugi. Aga vähemalt leidsime üles. Ja ühtlasi ei pidanud uut sõrmust mehele ostma.
Pulma-aastapäeva tähistamine oli meil peamiselt enda päralt — tegime pargis paar pilti, mille inspiratsiooniks oli aasta varem tehtud pulmapildid. Idee tundus üsna menukas olevat, rahvale igatahes meeldis ja ehk saab nii iga aasta teha. Traditsiooniks või nii kõlbab küll. Hea vaadata, kuidas aastatega ülekilod tulevad ja juustesse halli lisandub. Tähistasime päeva siis õhtusöögi ning ööbimisega kohalikus hotellis, et midagigi ilusat oleks — pealegi, muidu ju oma kodulinna hotellidesse ei satu.
Natuke pani nördima vaid asjaolu, et ei ämm ega pooled pulmakülalised suvatsenud meid meie esimese, paberpulma puhul õnnitleda. Ma saan aru küll, et tänapäeval ei pea keegi ilma elektrooniliste meeldetuletusteta midagi meeles, aga noh, aasta hiljem võiks ju mäletada, et sai kord pulmas käidud. Või on seda palju tahetud?
