Margarita üldtunnustatud prototüübiks on Bulgakovi abikaasa Jelena — kirjaniku viimane naine, kes Meistri surivoodil istus ja mehe käsikirjad alles hoidis. Hilisemas elus armastanud lesk demonstreerida oma maagilisi võimeid ning väitis kaljukindlalt, et omab müstilist sidet teispoolsuses viibiva abikaasaga. Kas see ka tegelikult nii oli, on muidugi iseasi — nagu me kõik teame, on paranormaalsed võimed üks kahtlane asi. Igal juhul oleks järgnevalt ülilihtne kirjutada mesimagus lugu Armastusest, Mis Võitis Surma — žanr, mida seoses Jelena Bulgakovaga vene ajakirjanduses jätkuvalt harrastatakse. Ent nagub lähemal vaatlemisel ikka selgub, on tegelikkus müüdist sootuks mitmekesisem.

Kadunud Mati Unt ütles mulle kunagi ühes intervjuus, et tema teada on Margarital vähemasti viis prototüüpi. Nojah — jättes kõrvale näiteks sellised tegelased nagu Dumas´ kuninganna Margot, Goethe Gretchen “Faustist” või keegi neiu Margarita Smirnova, keda Bulgakov põgusalt tundis, jäävad sõelale eeskätt Bulgakovi enese kolm abikaasat. Kes nad sellised olid?

Margarita nr 1 — Tatjana Lappa

Kunagi nooruses olevat mustlanna Kiievis tulevasele kirjanikule ennustanud, et ta abiellub kolmel korral. Mihhail, kelle isa oli Kiievi vaimuliku akadeemia õppejõud, kasvas sügavalt õigeusklikus peres. Kokku oli Bulgakovitel seitse last, Miša neist kõige vanem. Õigeusklikud ütlevad: “Esimese naise annab Jumal, teise inimesed, kolmanda aga Saatan.” Oma hilisemas elus tuli Bulgakovil seda ennustust mitmeid kordi meenutada. Tema loodud Margaritas aga elavad kõik kolm alget — jumalik, inimlik, saatanlik.

Tatjana Lappa oli vaevalt kuusteist, kui ta oma kodulinnast Saraatovist Kiievisse tädi juurde suvitama saabus. Seal tutvus ta peagi tädi sõbranna pojaga — temaga ühevanuse, vaimuka ja särava Mišaga, kes pidi Tasjale linna näitama. Tuleb tõdeda, et saja aasta tagune Kiiev oli “näitamiseks” võrratu linn — soe, sume ja romantiline. Suve lõppedes olid noored juba meeletult armunud. Saraatovi ja Kiievi vahet hakkasid lendama armastuskirjad, üks tulisem kui teine. Perekonnad, ehkki ühiskondlikult positsioonilt üsna võrdsel järjel, seisid sellisele ülevoolavale romaanile vastu. Vaid pärast mitu aastat kestnud “prooviaega” lubati noortel abielluda. Selleks ajaks, 1913. aastaks, oli Tasja kolinud Kiievisse, kus ta õppis tütarlaste kõrgematel kursustel, Mišast aga saanud arstiteaduskonna kolmanda kursuse tudeng. Raha oli vähe, elada polnud kusagil, ent noored pidasid sellegipoolest muretut tudengipõlve. Kuid aasta pärast algas Esimene maailmasõda ja Miša sattus ülikoolipingist arstina rindele.

Õige pea kutsus noor Bulgakov naise enda juurde. Punase Risti hospidalis, kus ta tegi oma sada operatsiooni päevas, oli Tasja tema assistendiks. “Hoia kõvemini!” karjus mees järjekordset jalga ära saagides, naine hingas nuuskpiiritust ja hoidis…

Kartmatult nagu Margarita järgnes Tasja oma mehele kõikjal. Biograaf Aleksei Varlamov kirjutab oma raamatus: “Bulgakovil vedas oma esimese naisega uskumatult, naisel temaga — üldse mitte. Kõik, mis ta järgnevatel aastatel tegi, äratab vaid vaimustust. Kui seda naist poleks tema kõrval olnud, ei oleks sellist kirjanikku kirjanduses olemas.”
Tatjana päästis oma mehe vähemalt kolmel korral. Esmalt morfiumi küüsist — difteeriahaiget last opereerides oli Bulgakovist saanud narkomaan (sellest on ta kirjutanud oma novellis “Morfium”, mis hiljuti eesti keeles taas avaldati). Teisel korral pärast bolševike riigipööret, kui valge kaardiväe koosseisus sõdiv Bulgakov nakatus tüüfusesse ja taganev armee jättis ta maha Põhja-Osseetia linna Vladikavkazi. Ja kolmandal korral kindlast näljasurmast sealsamas Kaukaasias, kus Tasja müüs toidu hankimiseks tükkhaaval kullasepale maha oma viimase varanduse — isa kingitud jämeda kuldketi.

Seejärel tekkis Bulgakovil hulljulge plaan põgeneda Türgi piiri ääres asuva Batumi kaudu salaja Türki Konstantinoopolisse, kuhu ta naine hiljem järgnema pidi. Tasja seikles üksi rongiga Moskvasse; tee peal rööviti ta mõistagi paljaks, kodusõja värk. Bulgakovil Konstantinoopolisse ära hüpata ei õnnestunud ja pool aastat hiljem, 1921, oli temagi Moskvas, samuti purupaljas, peavarjuta, abitu, jalas lagunevad vildid ja taskus esimese jutukogu käsikiri. Arst ta enam olla ei tahtnud.

“Neetud korter”

Bulgakovitele pakkus peavarju Mihhaili õemees, kellel oli tuba majas aadressiga Bolšaja Sadovaja 10 — majas, mis romaanis saab kuulsaks kui koht, kuhu platseerub Woland oma kaaskonnaga. Hiljem, juba vana naisena, meenutas Tatjana, et kõigist katsumustest kõige hullem oligi olnud see esimene Moskva-aasta keset nälga, ängistust ja ühiskorterite naabreid, kellest nii mõnigi sai hiljem kuulsaks Bulgakovi teostes. Näiteks kurikuulus Annuška, kes kallas maha päevalilleõli, elas sealsamas kõrvaltoas…

“Mul pole vähimatki aimu, mida ette võtta nende närukaeltega, kes siin korteris elavad,” kirjutab kirjanik oma päevikusse 29. oktoobril 1922. Kodus oli nii külm, et kirjutades külmusid kirjaniku käed ja jalad. Tasja oli valvel, tassis ühisköögist kausiga sooja vett, et neid soojendada.
Kuid Bulgakov uskus oma õnnetähte. Ta töötas mitme väljaande juures, kuni sai tööle satiirikuna ajalehte Gudok. Seal treis ta följetone kiirusega üks lugu tunnis. Ent vaatamata viletsusele kubises tema pea kirjanduslikest ideedest. Aastatel 1921-1923 ilmusid esimesed raamatud — “Maa-arsti märkmed”, “Saatuslikud munad”. Moskva Vahtangovi teater lavastas tema ühiskorteri-komöödia “Zoika korter”, Kunstiteater võttis repertuaari veel ajakirjaski lõpuni ilmumata “Valge kaardiväe” instseneeringu. Tekkisid uued tutvused, uus suhtlusring. Tasjat sellesse ringi ei pühendatud, ta polnud küllalt peen — või, nagu ütlevad kriitikud, “ei pakkunud kirjanikule intellektuaalset pinget”.

Margarita nr 2 — Ljubov Belozerskaja

Ühel sõprade pool peetud peoõhtul kohtus Bulgakov 23-aastase Ljubov Beloselskaja-Belozerskajaga — too oli just äsja naasnud Pariisist kommunistlikule Venemaale. Lõhnastatud ja elegantne diplomaaditütar oli Prantsusmaal elanud koos oma ajakirjanikust abikaasaga, kirjutanud ka ise jutte, tantsinud kohvikutes ja tundnud selliseid kuulsaid kirjanikke nagu Balmont ja Bunin. Ljubale jäi kohe silma Bulgakovi ilmne andekus. “Arukas ja praktiline naine, kes ripsutas eri meestega tiiba,“ meenutas hiljem üks Bulgakovi sõpru, kelle väitel oli Ljuba kekutanud nii tema enda kui ka veel ühe kirjanikuga. “Ta oli tark, osav, oskas ennast välja mängida ja abikaasale karjääri kujundada ning sattus just sellesse hetkesse, kui Bulgakov oli astumas seltskonda ja otsis opositsionääri mängides intellektuaalide ringkondades populaarsust.”

Belozerskaja kehastas kõike seda, mida Bulgakov armastas, millest aga oli ilma jäetud — elegantsed riided, kirjanduslikud salongid, agar seltsielu. Õige pea sai Ljubast tema armuke ning see oli Bulgakovi esimese abielu purunemise põhjuseks. Tasja ei suutnud mehe truudusetust sallida. Ehkki kirjaniku arvates võinuks nad vabalt ka edaspidi koos elada, lõi naises välja “kuninglik veri” (Tasja pärines põlisest vene aadlisoost, tema vanaisa oli dekabrist). Bulgakovid lahutasid. “Kogu päev otsisin raha toa üürimiseks koos Ljubov Jevgenjevnaga,” märgib kirjanik oma päevikusse 1923. aastal justkui möödaminnes. Oligi kõik.

Esiotsa oli Bulgakov oma uuest naisest siiralt sisse võetud (tsitaat päevikust: “Kohutav seisund: ma armun üha rohkem oma naisesse. Nii totter… Naine nagu naine ikka. Nüüd aga alandun koguni pisut armukadetsema. Millegipärast on ta mulle armas ja magus. Ja tüse.”). Ta pühendas Belozerskajale oma esimese romaani, “Valge kaardiväe”. On ka versioone, et Ljuba mõjul hakkas Bulgakov üldse mõtlema naissoost tegelaskujule plaanitavas suurromaanis. Paraku suutis Belozerskaja imetleda vaid edukaid mehi, Bulgakov aga vajas tuge ka siis, kui tal hästi ei läinud.
Kunagi juhtunud järgmine lugu. Uues korteris rippus telefoniaparaat kirjaniku töölaua kohal. Kord, kui naine oli jälle tundide kaupa sõbrannaga lobisedes telefoni otsas rippunud, tegi Mihhail talle märkuse: “Ljuba, ma ju töötan!”. Mispeale Ljuba põrutas: “Pole viga, sa pole ju Dostojevski!”.
Sellest piisas. Raevunud kirjanik kaebas oma naise lolluse peale kenale kindraliprouale Jelena Šilovskajale, kellega ta parajasti “käis”. Ehkki muidugi võib kahelda, kas see lugu üldse tõsi on. Bulgakovi kolmas naine rääkis kirjandusuurijatele sellest vaid 1969. aastal, ja kahtlemata tegi ta kõik, et olla üks ja ainuke Margarita.

Margarita nr 3 — Jelena Šilovskaja

Bulgakov polnud mingi monogaam, tal oli mitmeid kiindumisi ka esimese abielu jooksul. Kuid ilmselt ei imetlenud teda keegi nii intensiivselt kui Šilovskaja. Kirjandusuurija L. Janovskaja nimetas teda “Naiseks suure algustähega”, väites tõestuseks, et “inimesed olid varmasti nõus olema tema orjad. Või õigemini — alamad.”

Ka Šilovskaja oli Bulgakoviga tutvudes teist korda abielus. Esimene abielu, punase ohvitseri Nejoloviga, kestis vaid lühikest aega — kenakesse Jelenasse armus jalamaid Nejolovi ülemus, 16. armee staabiülem Šilovski, kes oli kaasaegsete väidetel uskumatult ilus mees. Jelenal oli õige pea olemas kõik, mida paljas ja näljas Nõukogudemaa naise hing võis ihaldada. Ehk siis romaani sõnadega: “Margarita Nikolajevna ei teadnud, mis on rahapuudus. Margarita Nikolajevna võis osta kõike, mis talle meeldis. Tema mehe tuttavate seas oli palju huvitavaid inimesi. Margarita Nikolajevna ei pannud iial kätt priimuse külge. Margarita Nikolajevna polnud tunda saanud kommunaalkorteri õudusi…”

Ometi puudus Jelena Sergejevnal — nagu ka Margarital — miski, mis võimaldanuks tal olla segamatult õnnelik. “Mõnikord tunnen, et mul on millestki puudus,” kirjutas ta oma õele, kes töötas Moskva Kunstiteatris. “Kõige rohkem tahaksin ma, et kõik, mis mul on, minu isiklik elu, jääks minule, aga et oleks midagi veel, nagu sul on teater.”
Selle “midagi veel” sai Jelena kätte pärast seda, kui ta 1929. aasta veebruaris tutvus endast kaks aastat vanema kirjaniku Mihhail Bulgakoviga.

Šilovskaja abielu lahutus oli pikk ja piinarikas. Esiotsa üritas Jelena kindrali palvetele vastu tulla ja suhte kirjanikuga katkestada — Šilovskitel oli kaks väikest poega. Kuid armulugu oli läinud liiga kaugele. Meeste vahel oli seletamisi, kindral kippus suisa revolvriga vehkima. Kuid miski ei aidanud. Seejärel jagati lapsed ära — noorem poeg jäi ema juurde, vanem elas koos isaga.

Ei saaks öelda, et Jelena elustandardid kirjanikuga abielludes meeletult muutusid. 1934. aastal kolisid Bulgakovid uude neljatoalisesse korterisse vastvalminud kirjanike majas. See oli ilus ja elegantne kodu, kus sai vastu võtta külalisi ja lugeda neile ette Bulgakovi teoseid, mida tolleks ajaks ei olnud lootust avaldada. Tõsi, raha polnud Bulgakovil mitte kunagi, kriitika sõimas teda ajalehes ja ametlikult oli ta “põlu all”. Kuid kindlasti ei olnud tegemist kirjanikuga, kes oleks üritanud avalikult olla punavõimudega opositsioonis. Vastupidi — Bulgakov tahtis, et tema näidendeid teatris mängitaks, ja otsis meeleheitlikult kontakti Staliniga. Ta kirjutades isegi Suure Juhi noorusest rääkiva näidendi “Batum”, mida tänapäeva vene kirjandusteadlased meenutavad pigem piinlikkusega. Oli selge, et “Meister ja Margaritat” ei olnud võimalik kirjaniku eluajal avaldada. Nii mõnigi kirjandusteadlane väitis toona, et seda on võimalik teha vaid sada aastat pärast autori surma…

1939. aastal jäi Mihhail Bulgakov haigeks ja pani arstina endale ise diagnoosi — halvaloomuline neuroskleroos. Samasse haigusesse oli surnud ka tema isa. Bulgakovi lahkumine oli piinarikas — kirjanik jäi pimedaks, tekkisid mälulüngad… Jelena valvas truisti tema voodi kõrval, pannes kirja “Meister ja Margarita” lõpuridu (romaanil on mitu lõppu). Mingil hetkel palus kirjanik oma õde, et see otsiks üles ja tooks tema surivoodile Tasja — ilmselt soovis ta esimeselt naiselt andestust paluda. Ent Tasja ei saanud sellest teada — ta oli uuesti abiellunud ega elanud ammu enam Moskvas. Oma elu esimese ja suurima armastuse surmateadet luges naine ajalehest. Tormas kohe Moskvasse, käis haual, külastas õdesid. Tagasi jõudes aga avastas, et uus armukade abikaasa on põletanud ära kõik fotod ja leheväljalõiked, mida ta Bulgakovi kohta säilitas…

Peab ütlema, et erinevalt Meistrist elasid kõik Margaritad üpris kaua. Aga kes neist oli lõppude lõpuks Margarita?

Ilmselt mitte keegi. Margarita on väljamõeldud tegelane, konstruktsioon, mis kuulub fantaasia valdkonda. Ometi — isegi seda teades kihvatab meis siiani miski, kui loeme ridu: “Järgne mulle, lugeja! Kes ütles sulle, et maailmas ei ole tõelist, truud ja igavest armastust? Lõigatagu sellel valetajal suust ta nurjatu keel! Järgne mulle, mu lugeja, ainult mulle, ja ma näitan sulle niisugust armastust!”

Ju on see suure kirjanduse tunnus, kui lugeja on valmis kirjanikule sedasi järgnema. Isegi siis, kui ta teab, et tegelikult oli kõik teisiti…