Merle lugu: mul soovitati ahistamist lihtsalt mitte nii tõsiselt võtta
Saame Merlega (nimi on muudetud) kokku vaikses kohvikus ja kuna Merle on väga emotsionaalse loomuga ja elab oma lugu rääkides seda justkui mingis mõttes uuesti läbi, siis intervjuu jooksul tulevad tal mitmel korral pisarad silma — just adudes seda fakti, et on nii levinud hoiak, et ahistamine oleks justkui ahistatu probleem, millest ta võiks ise üle saada, sest ahistajal “lihtsalt juhtus”.
Merle, ava kõigepealt natuke tausta — kuidas sa sattusid massööri juurde, kes sind hiljem seksuaalselt ahistas?
Olin ülikoolis umbes kaks kuud töötanud, kui töötajate listi tuli kiri, et ülikooli ruumides hakkab kord nädalas teenust pakkuma massöör, kelle juures töötajad saavad soodushinnaga massaažis käia. Kuna olen alati seljavaludega hädas olnud, ei mõelnud ma kaks korda, vaid registreerisin end kohe järgmiseks nädalaks sessioonile. Massöör oli noor meesterahvas, kes tundus sümpaatne ja masseeris hästi, kuigi ma ei suutnud juba esimesel korral tema juures käies täielikult lõõgastuda.
Miks sa siis uuesti tema juurde läksid?
Massöör ütles, et mu keha on lihtsalt nii pinges ja küsis, kas mul on stress. Arvasin, et ju siis on, sest oli tõesti väga kiire tööperiood ja ma polnud korralikult puhata saanud. Ma polnud varem kunagi massööri juures käinud ka ja arvasin, et kindlasti lihtsalt esimese korra pinge. Massöör kinnitas, et selline asi on tavaline ja varsti läheb paremaks. Nii registreerisingi end ka järgmiseks nädalaks. Tõepoolest oli siis juba veidi mugavam tunne seal laual olla. Aga seda kahetsen küll, et otsustasin ka kolmandat korda minna.
Mis kolmandal korral juhtus?
Seekord olin võtnud täismassaaži, enne oli ainult selg. Pärast seljamassaaži võttis massöör ette mu jalad, alustas säärtest ja liikus ülespoole. Tundsin ennast ebamugavalt, kui ta mu reite sisekülgi masseeris, aga ei osanud esialgu veel kuidagi reageerida ega midagi kahtlustada, sest ega ma ju ei teadnud, kuidas seda tavaliselt tehakse. Kuni järsku pani massöör oma käe mu kahe jala vahele ja nüüd sain loomulikult aru, mis toimub, kuigi mõistus tõrkus seda uskumast. Aga keha tegutses minu eest, nii et ma hüppasin kiiresti püsti, läksin sirmi taha ja riietusin rabistades — sain oma värisevate kätega vaevu pluusinööbid kinni ja tormasin uksest välja. Pobisesin massöörile vist veel lahkudes millegipärast “head aega” või midagi sarnast. Tema lihtsalt seisis massaažilaua juures ja ta vist üritas mulle midagi öelda, aga ega ma muidugi ei jäänud teda kuulama.
Kas sa läksid kohe abi otsima?
Ei, ma olin liiga segaduses ega tulnud selle pealegi, et otsejoones ülemuse kabinetti marssida ja rääkida, mis juhtus, kuigi seda oleks ma tegelikult pidanud tegema. Läksin hoopis oma laua taha ja üritasin tööd jätkata, mis mul aga kuidagi ei õnnestunud. Saatsin oma ülemusele meili, et tunnen ennast halvasti ja sooviksin koju minna. Puudusin töölt ka kaks järgmist päeva, tuues ettekäändeks haiguse.
Mis oli tegelik põhjus?
Ma tundsin ennast äärmiselt halvasti, aga tõesti, seda ei põhjustanud mingi viirus, vaid see rõve tunne, mille oli tekitanud võõra mehe käsi seal, kus see poleks pidanud olema. Ma tundsin ennast rüvetatuna — ei, õigem oleks öelda, et ma tundsin ennast nagu kalts. Ma teadsin, et mina polnud selles süüdi, mis minuga juhtus, aga üks asi on see, kuidas asjast loogiliselt aru saad ja teine see, kuidas ennast tunned. Siiski suutsin nii palju rahuneda, et võtsin vastu otsuse oma probleemiga ülemuse poole pöörduda, kellega mul oli sõbralik suhe ja kellelt see kiri massööri kohta oli ka tulnud...
Nii, see oli ju õige otsus. Kuidas tema asjasse suhtus?
Ta oli väga osavõtlik mind kuulates ja püüdis mind lohutada, kuid tajusin ka seda, et tema arvates puhusin ma asja suuremaks kui see oli. Mina olin arvanud, et mõtleme koos, kelle poole kaebusega pöörduda, aga selle asemel küsis ta hoopis, et kas ma olen ikka kindel, et see liigutus oli massööri poolt teadlik, et võib-olla ta lihtsalt kogemata pani oma käe sinna, n-ö massaažihoos. No andke andeks, mida see veel peaks tähedama? Praegu olukorrale tagasi mõeldes tundub ülemuse (kes oli muide ise ka naisterahvas) suhtumine täiesti absurdne, ma ei saa aru, miks ta massööri õigustada üritas. Ta rääkis veel, et tegemist on väga tunnustatud massööriga ja tema kohta pole varem mingeid kaebusi tulnud. Lõpuks ma vist hakkasin nutma ja siis ta lohutas mind ja ütles, et tundub, et ma võtsin seda, mis minuga juhtus, ikka tõesti väga tõsiselt… Ta soovitas mul nädala lõpuni kodus olla ja siis järgmisel nädalal räägime uuesti ja otsustame, kas on vaja kellegi poole pöörduda.
Kas te siis pöördusite kellegi poole?
Ei. Olingi nädala lõpuni kodus ja tundsin ennast järjest rohkem ise süüdlasena. Et äkki ma võtsin tõesti asja liiga tõsiselt. Tagantjärele mõeldes ma ei saa aru, kuidas ma sellel ülemusel ennast nii palju mõjutada lasin, aga tema suhtumine tekitas minus tunde, et temal oligi õigus ja ma ise reageerisin üle. Otsustasin asja unustada.
Ja kas unustasid?
Loomulikult mitte. Püüdsin seda kaltsu tunnet endas maha suruda ja läksin järgmisel nädalal tööle. Ülemusega ma rääkima ei läinud ja tema teeskles ka, nagu midagi poleks juhtunud. Aegamööda hakkasin end paremini tundma ja kuna massöör võttis vastu teises majas, siis temaga ma ka enam kokku ei puutunud, kuigi teadsin, et ta töötab seal edasi. Tean, et tegin valesti, et seda asja suure kella külge ei pannud, aga nüüd ma enam ülikoolis ei tööta ja elan juba ammu ise teises linnas ega mäleta enam selle massööri nimegi… Ainult nii palju saangi nüüd teha, et jagan vähemalt oma lugu. Loodan väga, et see julgustab teisi naisi, kes on samasugust asja kogenud, oma ahistaja vastu välja astuma. Kuigi saan ka sellest aru, miks alati seda teha ei julgeta. Lisaks sellele, et tunned ennast alandatuna, hoiab tihti tagasi ka hirm, et ahistaja võib ohtlikuks muutuda. Siiski ei tohiks selliseid asju “unustada”, sest siis tekib ahistajatel karistamatuse tunne.
Kuidas see sündmus sind nüüd, mõned aastad hiljem mõjutab?
Mul tekkisid pärast seda mõningad hirmud, millest ma pole siiani lõplikult üle saanud ning ma maadlesin mõnda aega ka ärevusega. Kuid teen endaga tööd ja küll kõik saab korda. Massööri juurde julgesin alles hiljuti uuesti minna ja seekord oli mu peamine tingimus, et massöör oleks naine. Ma arvan, et olen enam-vähem siiski üle saanud, sest elu tuleb ju edasi elada, aga päris kindlasti ei unusta ma seda intsidenti kunagi.
Mida sa ütled naistele, kes on sarnast asja kogenud?
Teie ei ole juhtunus süüdi. Otsige kohe abi ja kui keegi üritab juhtunut pisendada ja üritab teid veenda, et asi polnud üldse nii hull, siis pöörduge kuhugi mujale, mitte ärge hakake enda tundeid alla suruma. Teid on väärkoheldud ja te vajate toetust ning abi. Ning ahistaja ei tohiks karistamatult pääseda, sest ilmselt sina ei olnud tema esimene ega ka viimane ohver.
