Mida teha vanade inimestega?
KÖÖGIPSÜHHOLOOGID: Katan lauda ja mõtlen, kas on teemat, mida me sõbrannadega omavahel tabuks peame või millest me meelsasti ei räägi.
Võib-olla sellest, kuidas me oma meestega seksime, kuigi ma arvan, et mehed just nimelt arvavad, et me sellel teemal kõikidel kokkusaamistel räägime.
Teame aga, et meie mehed on väärt mehed ilma kelkimisetagi. Pealegi oleks väga imelik vaadata sõbranna meest, kui teaks, mida ta voodis teeb. See teema on meie vahel "kirjutamata reegel", mida õrna muigamisega puudutatakse, aga mille üle ei diskuteerita. Võib-olla on sõbrannasid, kes omavahel voodisaladusi jagavad, meie mitte.
Eelmine kord Miia juures olles aga jäi jutt kuidagi õhku rippuma. Ma nägin, et Miial on midagi südamel, kuid ta ei tahtnud sellest rääkida.
Mõnikord ongi nii, et tahad asja kõigepealt iseendale selgeks teha, alles siis teistega jagada.
Teisalt ega kõike peagi jagama, me aksepteerime teise privaatsust. Kui tahab, siis räägib. Kõigel on oma aeg ja koht.
Nii, laud on kaetud. Tegin meile juba eile võileivatordi valmis.
See pole midagi keerulist, aga on siiski suupärane. Ning kuna me kõik armastame kala, siis tegin suitsuforelli-võileivatordi.
Siit ka retsept:
1 pk õhukeseks viilutatud rukkileiba
1 pk röstsaia
Täidise tegin neist ainetest:
400 g hapukoort
hakitud tilli
1 marineeritud kurk
300-400 g puhastatud kuumsuitsuforelli
100 g külmsuitsutatud forellifileed
Peale määrimiseks:
2 dl majoneesi
1 dl hapukoort
Kaunistasin:
kurgiviiludega
2 sl punast kalamarjaga ja lisasin mõned
väikseid tomatid
Laura (L) ust avades: ”Tere, kallid inimesed! Tõstsin meile söögid- joogid elutuppa, minge sinna, käin toon meile ka tee.”
Miia (M) tuppa astudes: ”Sa tahad meid ära hellitada oma söökidega! Võileivatort! Ja meie leppisime kokku, et teeme midagi vähe aega nõudvat!”
L: ”Mul ei läinudki ju kaua aega, vähemalt täna mitte, ainult laua katmine ja oligi valmis.”
Katrin (K): ”Teisele on tund pikk, kolmandale kümme minutit. Ma arvan, et nii mõni teinegi meist on seda reeglit rikkunud...”
M: ”Mitte mina, minu eelmine toit oli just suts ja valmis ja paneb siinset kõhuhellitust vaadates häbi tundma.”
L: ”Kuule, mul oli lihtsalt rohkem aega, sina olid tulnud just maalt, ja pealegi, ka see oli ju superhea. Ja te ei saa mind minu omas kodus keelata tegemast seda, mis mulle meeldib!”
K: ”Loomulikult mitte! Suurepärane.”
M: ”Mu tädi on samasugune, kas te saate mind keelata! Ja teate mida, ma ei saa teda keelata ega käskida, sest ta on mõistuse juures, ta on täiskasvanu ja ma ei saa sinna midagi teha, kui ta on jonnakas!”
L: ”Miia, su sõjakus pole kuhugi kadunud? Mis lahti on? Sa oled ju oma vanatädisse väga hästi suhtunud, vähemalt siiani.”
M: ”Öelge, kas te olete mõelnud, et kui teie vanemad kord nii vanaks saavad, et nad endaga enam ise hakkama ei saa, mis neist siis saab?”
K: ”Mitte ainult oma vanemad, vaid ka mehe vanemad. Ma ei tea. Muidugi olen mõelnud, aga vastust mul pole. Proovin neid aidata.”
L: ”Praegu peab ütlema, et õnneks on mu ema hea tervise juures, aga tõepoolest, ega mulgi õiget vastust pole.”
K: ”Minu vanemad elavad mõlemad linnas ja õnneks on neil tervis päris korras. Kui nüüd ette kujutada, et see suvila, mis neil on, oleks nende päris kodu, siis ma mõtleksin ehk rohkemgi, mis neist saaks või kuidas neid abistamas saaksin käia ja kui tihti. Kuigi, eks see aeg on ees, et nad mingil hetkel vajavad igapäevast abistajat.”
M: ”Minu vanatädi vajabki. Tal on enne juba reuma olnud ja muid pisemaid ja suuremaid hädasid, vererõhuga jne, aga nüüd on olukord selline, et ta vajaks iga päev kellegi abi. Ja just nimelt maale. Aga nagu teate, pole mitte igas vallas kõigile abivajajatele abistajat igapäevaseks anda või kui on, siis ainult korra nädalas. Ja kui me nüüd sugulastega rääkisime, siis jõudime järeldusele, et kõige õigem oleks tädil linna tulla. On sugulanegi, kes nõus teda aitama, aga arvake ära, mis vanatädi sellest asjast arvab!? Tema ei tule, tema oma kodust ära ei lähe, küll ta hakkama saab jne. Ja me ei saa ju teda kotti toppida ja ära tuua. Ta teab, et ta endaga enam hästi hakkama ei saa, meie iga päev linnast talle appi sõita ei saa, aga näed, jonnib ja ei tule!”
K: ”Kes teda siis aitab?”
L: ”Vanad inimesed ongi sellised, nad ei taha teistele tüliks tulla ja olla. Ma tunnen end seda juttu rääkides ka vähemalt kümme aastat vanemana. Mitu palderjanitilka te täna võtsite?”
M: ”Praegu ongi nii, et sõidame teda korda-mööda nädalavahetustel aitama. Nali naljaks, aga mõelge, millised variandid üldse siin on mõeldavad? ”
K: ”Üks variant on palgata keegi, kes tädi juures elaks. Ma usun, et selliseidki leidub, kes saaks elamis- ja rahamure korraga lahendatud.”
M: ”Maale? Kes sinna tahab minna!? Mõtlesime just, et kas meil suguvõsas kedagi pole, kel parasjagu tööd pole ja sinna appi võiks jääda, aga ei.”
L: ”Ma arvan, et mõni ikka tahaks, kas või pooleks aastaks, talveks. Suvel proovige oma puhkused nii võtta, et olete kordamööda abiks.”
K: ”Ma ei kujuta ette, palju üldse tänapäeval vanadekodud maksavad. Või kui palju palka peaks sellisele inimesele maksma. Kas on olemas ka era-vanadekodusid? Jube öelda, aga see pole olnud mulle ajakohane teema ning ma pole ka asjaga kursis.”
M: "No alles avati ju uus rikastele mõeldud era-vanadekodu. Presidendiproua isiklikult käis seal puud istutamas. Huvitav, kas ta oleks ka mõne vaese valla vanadekodu avamisele läinud. Vabandust, see oli väike kõrvalepõige teemalt. Aga vanadekodu on ju hea lahendus, kui inimene tõesti ise tahab sinna omasuguste seltsi minna. Keeruline on siis, kui ei taha, aga ka enda juurde pole võimalik võtta. Ja ebainimlik on ka öelda, et pead võtma mind enda juurde, sest oled mulle selle võlgu enda kasvatamise eest."
L: ”Meie ühiskonnas on vist üldse häbi, kui inimene peab vanadekodusse minema, kuigi teinekord pole näiteks muud variantigi. Ja tõesti, kui näiteks lastel on väike elamispind või kas või abikaasa keeldub ämma-äiaga koos elama. Mida siis teha? Ma ei kujuta tegelikult ise ka praegu ette, et ma peaksin äiaga koos elama ja teda näiteks pesema.”
M: ”Mul on kogu aeg tunne, et miski lüli siit ühiskonnast puudub, ma ju tean, et näiteks mujal maailmas on sellised majad ja korterid, kus vanemad inimesed omaette elavad, neil käib seal ühine hooldaja. Kas sellist võimalust pole? Olete te kuulnud?”
K: ”Mina küll mitte, aga mine sa tea, võib-olla ongi.”
L: ”Tegelikult on see väga kurb teema, mida ei tahakski lõpuni mõelda, kuigi ka meie oleme kunagi nii vanad. Millist vanadust teie tahaksite ja kus elada?”
M: ”Ses mõttes ma tean, mida tunneb mu vanatädi, et ei tahaks kellelegi tüliks olla. Minagi ei tahaks tüliks olla, aga ma ei tahaks ka seda, et teised peaks mu pärast muretsema. Vähemalt nii palju mõistust peab olema. Kangus kanguseks, aga see on ka kohutav, kui mõtled, et kas tädi saab oma reumaatiliste sõrmedega tule pliidi alla või mitte. Ma ei tea, endale võtaks vist hooldaja.”
L: ”Ma kujutan ette, et ma oleksin linnas, elaksin korteris. Korteris on siiski kergem hakkama saada kui oma majas. Jäävad ära need lumerookimised jms. Ning ma palkaksin hoidja. Kui just lapsed ei taha mind hoida, aga mitte mingil juhul ma ei tahaks seda neile kohustuseks panna.”
K: ”Kuna ma olen nii seltskondlik, siis ma kujutan ette, et mina mängin tulevikus vanadekodus bingot. Seal käivad igasugused külastajad ja sulle on abi lähedal. Mul on mingi selline armas tunne, et ma vajan ka vanduses seltskonda. Te ei tahaks mu toakaaslasteks tulla? ”
L: ”Teate, enne kui siia tulite, ma mõtlesin, et millisel teemal me ei räägi ja jõudsin järeldusele, et me räägime kõigest, välja arvatud üksteise seksielust ja STOP! Sellest me ei räägigi! Aga ma ei arvanud, et me oma elu viimaseid päevi siin hakkame arutama.”
M: ”Mina süüdi! Mul on lihtsalt see mure olnud ja vastuseta mure.”
L: ”Loomulikult tohib rääkida ja tore, et rääkisid. Äkki vanatädi mõtleb veel ümber.”
K: ”Jah, nüüd olime küll nagu Maalid ja Juulid, heietame ja veeretaks ka sukavarrast, kuigi see teema on tõepoolest meilgi ees. Kahjuks. Ja kahjuks pole meie ühiskonnas just abilist sellel teemal, vaid pered peavad ise kuidagi hakkama saama. Kurb.”
L: ”Luristame siis natuke teed ja sööme võileivatorti, näed, jagan retsepti ka, tulevikus läheb seda meil rohkemgi tarvis, vähem närimist, kui hambaid suus pole.”
Lubasime Miiaga mõni nädalavahetus maale kaasa sõita, et siis koos vanatädi majapidamist pesta ja koristada aidata. Ehk vanatädi siiski soostub linna tulema, temal on ju ses mõttes hästi, et on koht, kuhu tulla. Mõnel seda pole. Meie ühiskond on tõepoolest variandivaene seal elukaare lõpuosas.
