Eestlane paneb lastele uhkeid nimesid

Eestlane paneb oma lastele nimeks Kevin ja Daisy. Või Robin ja Adele. Või Daniel ja Nika. Äärmisel juhul on eestlase lapsed Alexander ja Meribel. Aga kindlasti mitte Jüri ja Malle, Endel ja Salme, Koit ja Lagle või — hoidku taevas — Heatõiv ja Pääsu! Eestlane teab, et inimese nimi määrab tema saatuse. Kui ta tahab, et tema võsuke kõigepealt Rocca al Mare Kooli ja sealt edasi Harvardisse läheks, pole Tõnu või Jutaga midagi peale hakata. Kuidas nimi, nõnda elu.

Kes vastupidist üritab tõestada, tehku oma suguvõsas kiire inventuur. Kas vanaisa Agu õppis Bostonis või Jõgeval? Kas vanaema Helmi sai meheks Bryani või pidi kuuskümmend aastat Ennu taluma? Kas onu Juhan juhtis Maailmapanga varahalduse osakonda või Kirbla sovhoosi vaheladu number 3? Kas tädi Maimu sõitis Stutz Blackhawki või IŽ 2125 Kombi tagaistmel? No just!

Lisaks peab eestlane arvestama, et juba kolmeaastaselt tahavad tema lapsed e-kirju saata ning täpitähed muutuvad meilikontot luues jumal teab milleks. Üllest ja Pärtlist saavad ylle@olgumuvanemadneetud.com ja p2rtel@kesmullesellisennemimepani.ee, Cathryni ja Dominici meiliaadressid on seevastu aga cathryn@vaatseeonnimi.org ja dominic@tulevikkuulubmulle.net. Inimese nimi olgu jätkusuutlik. Milleks panna vastsündinut olukorda, kus ta lisaks gaasivaludele peab nimest tulenevat stressi taluma? Seda enam, et perekonnanimest pole tal nii ehk naa pääsu.

Kui Isabel Leivategija ning Milana Priske võivad end peatse meheleminekuga lohutada, siis Gregor Junninen ja Trevor Kullerkupp peavad elu lõpuni Gregor Junninen ja Trevor Kullerkupp olema. Põhimõtteliselt õnnestub perekonnanimi ära vahetada, aga kuidas sa suguvõsa kokkutulekul teistele seletad, et su nimi on nüüd Aivar Pigfat?