“Ma ei taha paista Nõukogude Liitu taga igatseva vanainimesena, ent asjade puudus ehk defitsiit, nagu seda toona nimetati, pani inimesed esemetesse teistmoodi suhtuma,” avaldab ta. “Ma võisin üheainsa mängubussiga mitu aastat üle elada, igal hommikul järgmist nõudmata ja Školniku ratta vahetasin Ereliukase vastu alles siis, kui olin Školniku kaheksaks sõitnud. Ega mul suurt valikut polnud ja küllap selles asi ongi, et nüüd on valikut neetult palju.”

Loe pikemalt Mihkli mõtteid värskest septembrikuu Pere & Kodust.