Miks eksponeerib Eesti naine geisõpra kui moekat aksessuaari?
Minu suhe geimeestega on alati olnud üsna kauge ning ma olen vahel endalt lausa küsinud, et miks ma ometi nendega läbi ei saa. Omaenese rumalusest olen ma isegi süüdistanud nende seksuaalset orientatsiooni, mis ehk minu tüüpi naist lihtsalt ei aktsepteeri.
Alles hiljaaegu olen aga mõistnud, et tegelikult pole vahet, millise seksuaalse orientatsiooniga inimene on. Kõik sõltub ikkagi inimesest endast. Neid, kes mind ei salli jagub ju tegelikult nii meeste kui naiste seas. Tõde on see, et kõik tüübid lihtsalt ei sobi omavahel.
Viimase kahe kuu jooksul olen lõpuks ometi ka mina esimest korda elus kogenud, mis tunne on omada geisõpra. Pean tunnistama, et selles mehes on tõesti rohkem ausust, kui nii mõnedeski minu sõbrannades kokku. Mis mulle meeldib on see, et meie vahel puudub naistevaheline ussitamine ja kahepalgelisus.
Ometi ei kujuta ma ette, et ma peaksin seda tutvust avalikkuse ees kellelegi eksponeerima, justkui teeks see minust kiftima naise. Et ma peaksin sellel ilusal geist mehel pidevalt käest kinni hoidma ja rääkima kogu maailmale sellest, kuidas me koos šoppamas käisime.
Mujal maailmas sellist geimeeste käevangus edvistamist nagu Eestis tähele ei pane. Võib-olla tuleb see sellest, et kõik, mis meil nõuka ajal keelatud oli, saab nüüd aastaid hiljem mitmekordselt välja elatud.
Minu jaoks on kummaline just kuulsate Eesti naiste käitumine, kes oma sõprust geimeestega pidevalt seltskonnaajakirjanduses reklaamivad. Kaugelt vaadates tundub see kuidagi ülepingutatult labane. Pole vahet, mis soost su parim sõber on ja homoseksuaalne mees ei ole viimane moeröögatus, mida tuleb kõigile näidata. Teda peaks siiski aktsepteerima nagu normaalset ühiskonnaliiget, kellele muu maailm juhib harva tähelepanu nii, nagu tehakse seda Eestis.
