Miks elu Facebookis parem tundub?
Seltskonnas viibinud noor ema ütles, et hetkest, mil ta jäi väikese lapsega koduseks, muutus sotsiaalvõrgustik tema jaoks eluoluliseks. Ta nimetas ennast lausa Facebooki sõltlaseks. Tema sõnul on see ainus viis sõprade ja endiste töökaaslastega laste kõrvalt ühendust hoida. Kohvikus käimisteks ja sõbrannadega kohtumiseks pole tal kahe väikese lapse kõrvalt juba ammu aega.
Ma ise olin pikalt Facebooki vastane ja keeldusin sellega ühinemast mitu aastat, enne kui üks mu ajakirjanikust sõbranna Eestis selgitas mulle, et tegelikult on Facebookil tänapäeva ajakirjaniku töös täita oluline roll. Selle kaudu on võimalik jälgida inimeste arvamusi, erinevates küsimustes kaasa argumenteerida ning miks mitte vahel ka oma enese lugusid ning mõtteid postitada.
Kõik see tundus loogiline. Facebook on tõesti imetabane viis hoida sõpradega ühendust olenemata sellest kus Sa hetkel pesitsed. Ometi läks kogu see facebookindus minu jaoks ühel hetkel käest ära.
Mind häirib, et igal hommikul löön ma esimesena lahti just Facebooki, mille kaudu ma vaatan siis oma sõprade imeilusaid elusid. Keegi ju ei postita sinna koledaid pilte. Facebookis on virtuaalne paradiis, kus kõik on armunud, õnnelikud, edukad ning poseerivad kõige uhkemates ja ilusamates kohtades.
Kui elus on kõik hästi ja sa oled üdini õnnelik, häirib nendes piltides kindlasti vähe. Kui sa aga maadled päevast päeva raskustega ning isiklik elu pole just kõige täiuslikum, teevad teiste imeilusad elud vahel mu suisa kurvaks. Mu enese elu tundub kogu selle kauni keskel lihtsalt ebaõiglaselt nukker. Jah ma mõistan, et reaalsuses on meil kõigil omad mured, ometi tekitab Facebook minus vahel isegi depressiooni. Eelmisel kuul lugesin USA meediast, kuidas mulle sarnases stressiga pidid võitlema Facebooki tõttu tuhanded ameerika noored.
Olles oma Facebooki kurbust reisil olles sõpradele väljendanud, tõi üks mu kallis vestluskaaslane välja minu enese valupunkti. Tema sõnul postitan ma oma elust rohkem pilte kui keegi teine. Ta küsis irooniliselt, missugusest Facebooki õõvastusest ma sel juhul räägin.
Kuigi ma vaidlesin talle esimese hooga vastu, oli tal õigus. Oma käitumist sügavamalt analüüsides ma mõistan, et mida kurvemaid seiku ma oma elus läbin, seda rohkem püüan ma Facebooki kaudu oma elu näidata täiuslikumana. Justkui suudaks virtuaalne maailm minu päris elu korvata. Tegelikkuses tekitan ma Facebooki kaudu sedasama võltsil põhinevat kadedust, mida tekitavad paljud teised minus.
Facebookil kui sotsiaalvõrgustikul on täita oluline roll. Ma lihtsalt loodan, et inimesed muudavad selle ajapikku reaalsemaks.
