Miks ma 43-selt üksi lapse sain
Või pole emakssaamine nagu pähegi tulnud — ja aega paistis ka olevat lõpmatuseni. Nüüd aga lööb äkki tuluke põlema, sest otsus tuleb teha kiiresti — aeg hakkab otsa saama.
44-aastane Arnelle Kendall ei unusta kunagi, kuidas ta arsti juures äkki aru sai, et üle kõige maailmas tahab ta saada emaks, kirjutab Woman&Home. Arst oli talle just öelnud, et tõenäoliselt ei saagi ta lapsi.
“Olin siis paar aastat üle neljakümne ja polnud kunagi mõelnud emakssaamisele. Ma polnud abielus. Olin elanud kaua koos mehega, keda pidasin “selleks õigeks”. See suhe sai valusa lõpu ja otsustasin kolida ema juurde Ameerikasse. Olime emaga nagu õed — ta kasvatas mind üksi. Leidsin uue huvipakkuva töö ja see, et mul võiks ka mees olla, ei tulnud tegelikult pähegi. Pühendusin oma tööle.
Kuni… arst avastas emakakaelal rakulised muutused. Sain aru, et olin isikliku elu liiga kauaks tagaplaanile lükanud. Läks vaja kaht protseduuri, et muutunud rakud eemaldada, kuid testid näitasid, et lahti neist ei saanud. Nüüd soovitas arst mõelda emaka eemaldamisele.
Kas te olete peast segi?
Lapseta jäämine poleks tähendanud maailma lõppu. Olin kõva ärinaine, sellena nägid mind teised ja kuna mul puudus seda tasakaalustav leebem pool, nägin ennast ka ise vaid ärinaisena.
Aga sügaval sisimas tahtsin ma siiski last. Tahtsin meeletult.
Ütlesin seda arstile. “Kas te olete peast segi?” olid tema esimesed sõnad.
Arst andis mulle paar kuud, et selle üle järele mõelda ja otsusele jõuda. Olin 42 ja teadsin ka ise, et aega ei ole.
Pidasin nõu ema ja kasuisaga, sest tahtsin, et nad mu otsust toetaksid. Ka mu emal oli emakas eemaldatud, mina olin siis vaid kolmene. Ta mõistis mind, kuid keegi meist ei teadnud, mis meid nüüd ees ootab.
Halloo, hakka spermadoonoriks
Mõtlesin põhjalikult järele ja otsustasin, et palun kolme oma sõpra spermadoonoriks. Tundsin neid hästi ja see oli tulevase isa puhul tähtis. Kõik kolm olid intelligentsed ja kenad mehed.
Et elasin ise teisel mandril, pidin oma sõpradele selle ettepaneku tegema telefoni teel. See polnud just lihtne. Rääkisin neile, et doonoriteks oleksid nad kolmekesi ja ma ei saaks kunagi teada, kes just on lapse isa. Ka ei tahtnud ma, et nad peaksid end kuidagi meiega siduma, olgu siis emotsionaalselt või majanduslikult.
Sõbrad olid nõus, sest said aru, et see on parim kingitus, mida nad mulle teha saavad. Nüüd oli vaja vaid tabada õige aeg.
Lihtne öelda, raske teha. Pidin võtma tablette, et oma keha ette valmistada, ja siis lendama Ameerikast teisele mandrile, kus kliinikus ootas mind külmutatud sperma.
Siin sa siis lõpuks oled!
Lendasin palju kordi, sest ma ei jäänud rasedaks. Siis lõpuks jäin… ja paari päeva pärast sõideti mu autole tagant sisse. Lõin ära pea, murdsin käe — ja kaotasin lapse. Ma ei ole mitte kunagi nii meeletult nutnud nagu siis, kui paar päeva pärast avariid algas verejooks. Olin olnud emakssaamisele nii lähedal — ja kaotasin nüüd kõik.
Raske oli kogu asja uuesti korrata. Ometi sundis mind miski tagant.
Ah jaa, pidevalt käisin naistearsti juures kontrollis, ega vähieelseid rakke pole tekkinud. Õnneks ei olnud.
Viimaks jäin rasedaks ja möödunud aasta 30. märtsil sündis Shaelah. Ma ei unusta kunagi, mis tunne oli teda esimest korda sülle võtta. “Siin sa lõpuks siis oled,” mõtlesin teda vaadates.
Tean väga hästi, et ma ei saanud last just ideaalsel teel ja muidugi tahaksin, et Shaelahil oleks ka isa. Aga loodan, et talle piisab armastusest, mida pakun mina ja mu ema, kes tuli töölt ära, et aidata last hoida.
Ükskord räägin Shaelahile, kui väga ma teda igatsesin ja miks otsustasin ta maailma tuua just niimoodi. Mu elu on täiuslik, olgugi ilma meheta. Kuigi oleks tore, kui mul oleks mees!
Shaelah on andnud kõigele uue tähenduse. Kodu muutus alles nüüd tõeliselt koduks.”
