Mõeldes möödunud nädalal toimunud Londoni rahutuste peale, olen ma viimastel päevadel mõelnud just Eesti lastele ja noortele. Sellele, kui hea on tegelikult elada meie riigis, kus puuduvad gängid ja sajad erinevad etnilised grupid.
 
Kuigi eestlane armastab viriseda venelaste üle, pole meil sellistest probleemidest nagu USAs või Suurbritannias õrna aimugi. Kujutage ette, kui Tallinn oleks täidetud hindude, moslemite, poolakate, hiinlaste ja sadade teiste erinevate rahvusega, kellel pole kohaliku rahva suhtes mingit respekti. Londonis ringi kõndides on mul vahel tunne nagu ei kuuluks see linn enam Suurbritanniale. Siin asub linnakuid, kus ei näe mitte ühtegi valget inimest ja kus pole vaja isegi osata inglise keelt et hakkama saada. Kui sisseränne Suurbritanniasse jätkub samas vaimus nagu praegu, moodustavad kohaliku uuringu kohaselt aastaks 2050 üle poole Londoni elanikest moslemid.
 
Hea on mõelda, et minu kodumaa kuulub meie rahvale
 
Eelmisel nädalal märatsesid erinevates Londoni linnaosades ja Suurbritannia riikides noored, kellest paljud on pärit siinsest põhjakihist. Suur osa neist olid noored, kellel puudub ligipääs heale haridusele ja võimalusele elus edasi liikuda ka siis, kui nad ise seda väga sooviksid.
 
Ka Suurbritannia haridussüsteem on minu meelest Eesti koolidega võrreldes erakordselt nõrk. Häid riiklikke koole on siin käputäis ning needki asuvad kallimates linnakutes ja maakondades, kus elades peab inimesel olema keskmisest suurem sissetulek. Ainus võimalus oma lapsele head haridust anda, on nad panna erakooli, kus ta omandab kõrgklassi aktsendi, mis lubab tal tulevikus kuuluda kohaliku eliidi sekka. Inglismaa on oma olemuselt veel paljus vanamoodne ja üks olulisemaid detaile siinses ühiskonnas ongi inimese aktsent. Kui su keel kuulub alamklassi, ei võeta sind eliidi sekka ka siis kui sa teenid miljoneid ja oled oma alal väga andekas.
Erakool, aga maksab Inglismaal kümneid tuhandeid naelu semestris.
 
Laste ja noorte olukord Eestis tundub siinsega võrreldes kordades parem. Jah, ka meil on juba eliitkoolid hinnas, kuid ometi on keskmine kooliharidus Eestis kordades tugevam kui näiteks Inglismaal või USAs.
 
Kui Eesti noorel on soovi elus edasi pürgida, on tal seda kindlasti kergem teha Eestis kui Suurbritannias
 

Ma ei pea end küll suureks eeskujuks, kuid ometi tooksin ma siinkohal eeskujuks oma enese elu. Ma kaotasin oma isa 15aastaselt ja hakkasin rahapuudusel tööl käima kohe pärast isa surma. Ma ei õppinud eliitkoolis vaid Tartu Tamme Gümnaasiumis, kust ma läksin edasi Tartu Ülikooli. Haridus mille ma omandasin Eestis, laseb mul end tunda maailmas ringi reisides aga kohalikega võrdselt.
 
Kui ma kunagi sünnitan, siis saab see kindlasti olema Eestis. Seda just seetõttu, et ma soovin iga hinna eest, et mu laps õpiks Eestis, kus haridus on tasuta ning sama heal tasemel kui mõnes Suurbritannia erakoolis. Eestis puuduvad ka omavahel võitlevad etnilised grupid ning meie koolivägivalla juhtumid pole pooltki nii külmaverelised ja halastamatud kui siin Suurbritannias. 

Kui Eesti laps kasvab üles korralike ja õigete eluvaadetega peres, ei mängi raha tema täisväärtuslikuks saamisel kõige olulisemat rolli. Eesti riigis on võimalik tahtejõulisel lapsel saada edukaks väiksemate rahaliste ressurssidega kui mujal maailmas. Eesti riigis on madalapalgalisel vanemal kindlasti võimalik oma lapsele anda rohkem kui britil. 

Pole mõtet arvutada ümber siinseid riiklikke toetusi ja mõelda sellele kui palju suudaks selle eest teha Eestis. Elu Inglismaal on üle ootuste kallis. 50-naelase lapsetoetusega nädalas annab siin vähem ära teha kui veel aasta tagasi 500 krooniga Eestis.