Miks on Eestis popp olla armuke?
Eks armukesi ja kõrvalhüppeid jagub igale poole maailma. Vanemaks saades olen hakanud mõistma, et täiuslikku õnne pole olemas ja tugeva suhte nimel tuleb tülitseda, kaotada, nutta ja andestada!
Ükskõik kui palju on maailmas valehäbi või suhtekriise, käsitleb Lääne meedia petmist kui surmapattu. Poliitikud, staarid ja muud avaliku elu tegelased kardavad seepärast afääre nagu tuld, mis hävitab nende karjääri. Sageli silmapilkselt.
Ehk mäletate, et filmistaar Sandra Bullock andis lahutuse sisse samal nädalal kui ta sai teada oma mehe armuafäärist.
Golfikuningas Tiger Woods rikkus kõrvalhüpetega ära mitte ainult oma abielu, vaid ka eduka karjääri ning lahutus maksab talle lõviosa varandusest. Lisaks katkestasid firmad Woodsiga sõlmitud ülemaailmsed reklaamilepingud ja ei taha end temaga siiani seostada.
USA-s ja Suurbritannias juhtub harva, et presidendiks/peaministriks kandideerib lahutatud poliitik. Sest üks tähtsamaid punkte tipp-poliitiku resümees on tema truudus ja skandaalitu pereelu.
Mis toimub vastukaaluks Eestis? Kui ma vaatan tagasi keskkonnale, milles sündis mu enese seksitu, ent siiski suhe ühe lugupeetud ärimehega, siis... paljud minu toonastest sõbrannadest olid kellegi armukesed või vähemalt korra abielumehega tiiba ripsutanud. Selles, et suhelda avalikult ja intiimsemalt mehega, keda kodus ootas seaduslik abikaasa, ei leitud mitte midagi taunimist väärivat. Avalikult küll mitte. Vastupidi: heal juhul ilmutas Kroonika armuafäärist esialgu paar manitsevat lookest. Ent pärast seda sai salajas hoitud silmarõõmust kangelanna. Kerttu Mõis, Kätlin Maran ja Kati Toots on selles nimistu esireas.
* * *
Eestis on kahjuks levinud arvamus, et parem on olla rikka mehe armuke kui vaese mehe abikaasa.
Vaadakem kasvõi meie riigi esileedit Evelin Ilvest, kellest on saanud täna rahvuslik kangelane. Kas te kujutate ette, et üheski vanas Euroopa riigis oleks sellisele kohale tõusnud naine, kes lõi lõhki lastega abielu ja oli aastaid armukeserollis? Räägitakse, et Evelin olla koguni sõbrannade ees kelkinud sellega, kuidas ta ühel päeval lõplikult härrale päitsed pähe paneb. Kuigi mina kaldun arvama, et pigem jättis Ilvese maha tema enesest lugupidav ameeriklannast abikaasa. Mitte vastupidi.
USA-s oleks selline suhtetaust tähendanud poliitikule avalikku hukkamist. Bill Clintoni elutööd varjutab siiani Monica Lewinsky juhtum ning maailma üks tipp-poliitikuid hoiab madalat profiili.
Eestis ei ole armuafääride pärast jäänud poliitikutel tegemata mitte midagi! Pigem toovad abieluvälised suhted edu. Ilvese presidendikampaania sobib näiteks.
Mind jahmatab lisaks Ilvesele näiteks Kati (isehakanud) Toots, keda kohalik meedia eksponeerib täna kui unistuste printsessi. Kõik on justkui unustanud väikese fakti, et neiu on endiselt suhtekolmnurga osa.
Meie ühiskonnas viib armukeseroll tippu!
Paar päeva tagasi juhtusin lugema artiklit, mis kiitis Kati Tootsi annet ise kodutöid teha.
“Vau,” mõtlesin ma, “sündinud on uus ema Teresa!” Katist on saanud eeskujulik pereema, kellega soovita(ta)kse sarnaneda. Moeajakirjad õpetavad meile ka Kati ilunippe ja riietusstiili. Huvitav, miks ei ole need kangelannad senins avaldanud näpunäiteid teemal “Nii võrgutad abielumehe!”
* * *
Üks pool on selles loos veel: nende abielude naispool ehk abikaasad, kes aktsepteerivad oma meeste lollusi. Millest ometi on tingitud Eesti naiste murumadal enesehinnang? Me oleme eurooplannadega võrreldes koguni keskmisest haritumad ja töökamad. Kuhu see suhteküsimuste ja abielu puhul jääb ja kaob?
Miks me anname meestele nende lubamatud teod ikka ja jälle andeks ning pandime sellega oma ja laste õnne?
Millal me ükskord väärtustame abielu ja pereväärtused? Millal ükskord kahandame armukeste lubamatuid õigusi?
Sest niikaua, kui meie seda lubame, eksisteerivad ka (avalikult poosetavad) armukesed.
