Millega tegeleb tavaliselt üks 65aastane naisterahvas? Peab ilmselt rahulikku pensionipõlve või käib tasapisi tööl edasi, kui tervist ja tahet jätkub. Vaevalt hakkab ta selles eas mõtlema uuele karjäärile, veelgi vähem seni puudunud karjääri alustamisele. Või ehk siiski?

Hiline debüüt

Vähemalt Mimi Weddell just seda tegigi — 65aastaselt, pärast abikaasa surma, otsustas ta järgida oma unistust ning hakata näitlejaks. Ja nii uskumatu, kui see ka pole, läks see tal ka kenasti korda.

Näitlejaleiba maitsma ei ajendanud 1915. aastal sündinud naist siiski mitte ainult plikalik unistus ega ammune armastus teatri vastu, vaid üsna maine vajadus oma nappe sissetulekuid suurendada. Mimi abikaasa oli töötanud Ameerika ühes tuntumas muusikafirmas RCA ja perekond oli majanduslikult heal järjel. Olukord muutus, kui mees firmast ootamatult vallandati. Et säilitada endist elatustaset ja anda oma lastele hea haridus, hakkas Mimi osalise tööajaga tööle sekretärina. Sinna sekka õnnestus tal saada natuke modellitööd reklaamides ning käia prooviesinemistel.

Mimi abikaasa suri 1981. aastal ning juhtumisi just mehe matusepäeval kutsuti Mimi prooviesinemisele filmi “Dracula’s Last Rites” tarbeks. Teel matustele “hüppas” mõningase kaamera ees poseerimise kogemusega Mimi prooviesinemiselt läbi ja saigi oma esimese filmirolli. Mis ei jäänud viimaseks — Mimi on osalenud veel mitmes nii madala eelarvega kui ka tuntud režissööride linateostes (eriti näikse teda armastatavat õudukates), teinud kaasa teleseriaalides, nagu “Seks ja linn” ja “Seaduse nimel”, olnud näiteks Burberry, Louis Vuittoni, Juicy Couture’i ja Nike reklaamplakatitel ning astunud üles fotomodellina ajakirjades Vanity Fair ja Vogue.

Elujõu kehastus

Et tegemist on hämmastava inimesega, seda taipas ka dokumentaalfilmide lavastaja Jyll Johnstone, kes otsustas New Yorgis elavat vanaprouat terve aastakümne jooksul kaameraga jälgida, mille tulemusena valmis mullu dokfilm “Hats Off”. Filmis näeme Mimid vanuses 80–90 aastat ja peategelane lükkab ümber kõik senised stereotüübid vanaduspõlve kohta.

Mimi on ilus, graatsiline ja elegantne, meenutades segu sellistest diivadest nagu Katherine Hepburn, Greta Garbo ja Marlene Dietrich. Kõige enam ongi pressis teda võrreldud Hepburniga, kellega võib leida ka sarnaseid jooni välimuses. Seetõttu polegi vast eriti imestamisväärne, et New York Magazine valis Mimi “50 kõige ilusama newyorklase” nimekirja, kui daamil oli vanust “kõigest” 90.Kui nüüd aga dokfilmi “Hats Off” juurde tagasi tulla, siis edastab see imelise portree “vanurist”, kes on tulvil energiat, käib sirge seljaga, pea püsti, ja elab täiel rinnal.

Sirge selja on ta säilitanud tänu pidevatele treeningutele võimlas, kus ta oma paindlikkusega annab silmad ette nii mõnelegi kahekümneaastasele. Ta teeb kukerpalle, venitusharjutusi, tõstab ennast rõngastel jne. Ta võtab balleti-, stepptantsu- ja laulutunde. Tema tööpäevad võivad venida 14 tunni pikkuseks. Üldiselt ei ütle Mimi ära ühestki pakutavast tööotsast, talle on oluline vaid, et tal oleks hea klapp režissööriga ja et kõik naudiksid seda, mida teevad. Ta riietub ekstravagantselt — stiilselt, ent natuke lohakalt — ja torkab New Yorgi tänavatel silma. Kodunt ei välju ta kunagi kinnaste ja kübarata. Kübarate järele on ta lausa hull — Mimi enda sõnul on tal neid umbes 300 ja kübarad on tema meelest “ainsad romantilised asjad, mis on elus järele jäänud”. Huvitava kübara eest on ta nõus ennast või maha müüma.

Niisama ebatavaline, nagu on Mimi ise, on ka tema kodune elu. Näitleja- ja modellikarjäär pole teab kui suurt rikkust toonud (2006. aastal teenis Mimi selle tööga natuke rohkem kui 20 000 dollarit), ja daam elab Manhattanil 150ruutmeetrises korteris. See võib ju üsna suur tunduda, kuid naine jagab seda oma täiskasvanud tütre, väimehe ja nende lastega, samuti elab korteris tema täiskasvanud poeg. Kusjuures korteri igakuised ülalpidamiskulud maksab Mimi. Kuna korteris peavad oma koha leidma ka näitlejanna kostüümid ja lõputud kübarakarbid, on seal üsna kitsas. Värvikust lisab korterile näiteks külmkapiuksele ja köögipõrandale maalitud kreedo “Rise above it!” (“Tõuse sellest kõigest kõrgemale!”), mida Mimi on alati järginud. Tema eesmärgiks on olnud kulgeda läbi elu tantsides. “Kui sa ei tantsi, siis — taeva pärast — ei saa sa ka kõrgemale tõusta; sul ei õnnestu ennast maa küljest lahti rebida,” ütleb Mimi. Oma lastes on ta mõnevõrra pettunud just sellepärast, et tema meelest on neis liiga vähe graatsiat, neil puudub kujutlusvõime, nad on igavad ja liialt kahe jalaga maa peal.

Muidugi tuleb säärastes kitsastes oludes elades erinevate põlvkondade esindajate vahel ette ka hõõrumisi, eriti kuna Mimil on kindlad arusaamad elust ja oma filosoofia. Kuid et Mimi armastab illusioone ja teatrit, võtab ta ka kodust elu kui teatrit ning leiab, et asjadesse ei tohiks suhtuda liiga tõsiselt. Näitlemine on tal aga n-ö veres, seepärast pidi ka dokfilmi režissöör Johnstone filmima naist tema tõelise mina tabamiseks teinekord siis, kui kaamera oli tolle meelest välja lülitatud — kaamera ees muutub Mimi otsekohe näitlejaks.

Noorusekultuse purustaja

Praegu, kui Mimi on 94aastane, on tema päevarutiin — kui tal seda üldse on olnudki — mõnevõrra muutunud. Võimlas käib ta harvemini ja harjutustest rõngastel on loobunud, aga ta suudab endiselt näiteks pea peal seista. Vahel hommikuti on tal tunne, et ei tahaks üles tõusta, kui ta tõuseb siiski. Kui ta ennast pisut uimaselt tunneb, võtab ta lonksu brändit, mis tal pisikeses pudelis alati käepärast on.Oma välimuse eest hoolitseb ta aga endistviisi. Kolm korda nädalas käib ta Elizabeth Ardeni juuksurisalongis soengut tegemas ja näeb alati šikk välja. Tõelise newyorklasena liigub ta linnas ringi kas bussiga või käib jala. Ja talle meeldib ikka veel meestega flirtida. Tema meelest on see põnevaim asi maailmas, kui mõni mees bussis tema kübarat silmitsema jääb ja ta näeb mehe silmis sädet süttimas. Samas ei arva Mimi, et tema elus leiduks mehele kohta — tal on niigi palju tegemist, pealegi kipuvad temavanused mehed krapsaka proua jaoks liiga aeglased olema ega haara asju enam lennult. Mimi aga hindab endiselt kiirust — ta ei salli koguni seda, kui inimesed tänaval ta ees liiga aeglaselt kõnnivad.

Kuigi Mimi lapsed teavad, et nende ema pole sugugi täiuslik inimene, suhtuvad nad temasse siiski siira imetlusega. Mimi ise teab endal olevat aga vaid ühe patu: suitsetamise. Kõigi nende võimlemis- ja tantsuharjutuste kõrval mõjub tema ahelsuitsetamine tõesti kohatult. Ka daam ise ei oska täpselt selgitada, miks ta sellest pahest loobunud pole: ta arvab, et ehk meenutab see talle ta noorusaegu, mil ta tundis end kergena ning liikus tänavatel tantsides ja lauldes. “Aga ma naudin seda, nagu ma naudin ka kohvi,” ütleb proua. Kusjuures suitsetab ta peenelt, läbi sigaretipitsi, nagu tehti 1930ndatel ja 1940ndatel, mil mehed olid tema sõnul veel “galantsed”.Ent olgu suitsetamisega, kuidas on, igal juhul õhkub sellest eatust daamist positiivset energiat ja ta tõestab veenvalt, et nn vanurid pole mingid teise sordi kodanikud, vaid esmaklassilised inimesed. Ning annab ühtlasi hoobi nii Hollywoodis kui ka kogu maailmas levinud noorusekultusele. Kui paljudes noortes leidub üldse nii palju energiat, elutahet ja tegutsemislusti kui 94aastases Mimi Weddellis?