Esimese hooga hakkasin kokutama. Peaaegu piinlik oli mainida, et ka mina olen loonud suhte välismaalasega. “Miks?” päris aga britt kohe vastu: “See on ju oluline, et nii väike rahvas nagu
Eesti kanduks edasi.” Tema sõnul pole muide vahet, kas inglase ja eestlase laps räägib tulevikus eesti keelt ja teab kohalikke lauakombeid. “Teie huvitav geneetiline taust on ikkagi juba rikutud,” lisas ta.

Ta rääkis veel, et paljud riigid, eesotsas brittidega eelistavad perekonda luua samast rahvusest inimesega, et kaitsta just seda olulist geneetilist tausta. Loomulikult tuleb segaabielusid ette igal pool, ometi armastavad inimesed suures pildis just oma rahvuskaaslasi. Eesotsas juutide ja Lähis-Ida rahvustega.

“Tallinna tänavatel nägin ma nii palju kauneid naisi, kes rippusid võõramaalase käe otsas,” oli geenitehnoloogist britt, keda ootas muide kodus inglannast tüdruksõber, segaduses. “Kohalik mees peaks naiste nimel rohkem pingutama,” jätkas ta, “Eesti meeste käes on ju Eesti rahva tulevik.”

Vestlus, mis tundus esialgu pisut kummalisena, pani mind aga teel lennujaamast koju Londonisse mõtlema. Tõsi ta ju on, et suur hulk meie naistest on perekonna loonud võõramaalasega. Millest see tuleb?

Läände kolinuna on mul tunne, et Eesti naine satub võõramaa meestest lapselikku sõltuvusse. Me ei ole harjunud komplimentide ja pideva hoolitsusega, millega Lääne mees just kitsi pole. Miks muidu tõmbab nii paljusid Eesti naisi tihti lausa üleliia läägete itaallaste poole. Itaallased on muide maailmas tuntud kui tühja jutu tekitajad ning naise ilu jumaldajad. See kõik tundub meie riigis loomulikult eksootiliselt.

Ühes oli sel briti mehel aga õigus. Meie rahva tulevik on tõesti meie meeste kätes. Kallid Eesti mehed, ärge laske võõrastel meie kauneid naisi ära võluda ja võidelge ometi selle eest, mis sünnijärgselt teile kuulub. Pingutage ja näidake, et te meist tegelikult hoolite!