Mu mees joob … autos!

Mul on mure, sest et mees istub pidevalt autos ja … joob. Vahel üksi, vahel sõpradega. Ja oleks siis, et need kogunemised toimuks kord kuus või vaid kord nädalas. Ei! Sama jama on peaaegu ülepäeviti.

Eriti kummaline on selle joomingu juures see, et juuakse just nimelt autos. Olgugi, et nii temal kui ka ta sõpradel on katus pea kohal. Ikka valivad mehed kogunemiskohaks just nimelt auto.

Kas me, naised, oleme siis tõesti oma meestele nii masendava mõjuga, et meie eest tuleb isegi külmaga välja autosse peitu pugeda?

Kui olen küsinud, miks te autos joote, kõlab vastuseks, et aga autos saab muusikat valjusti kuulata. Olen teinud pidevaid märkusi asja kohta, ei tehta mind kuulmagi.

Kirjutan nüüd siia oma pahameele: „Rahvas, saage suureks ometi! Te olete peaaegu 30aastased, täiskasvanud inimesed. Oleks viimane aeg õllepudel nurka jätta ja oma pisiperega kvaliteetaega veeta.“

Asja krooniks sai muidugi see, kui mu mees läks suure külma ja tuisuga oma sõbra juurde. Koju tulles leidsin ma mehe meie autos magamas, muusika põhjas ja õllepurk autoroolil.

See oli mu elus üks kõige masendavamaid vaatepilte, mida olen näinud. Kuna ma ei soovinud mehega isiklikult sel hetkel suhelda, helistasin ta sõbrale ja palusin, et too läheks ja vaataks, kas mu mehega on ikka kõik korras. Hetk hiljem helistas kallis kaasa ja küsis, miks ma ta sõbra sellise ilmaga õue ajasin.

Siis sai mul mõõt täis ja ütlesin ausalt välja oma arvamuse. Ütlesin, et minu jaoks on ta masendavaks inimvareks muutunud. Kui ta lõpuks koju tuli, küsis ta mu käest: „Kallis, kas sa ei ole oma eluga rahul?“

No kust see meeste loogika küll pärit on?

Pärast autos nähtud vaatepilti tundus mulle ta küsimus väga absurdsena. Tundub siiani ja ma ei saa tõepoolest aru, miks ta arvab, et mina olen oma eluga pahuksis. Ega mina ju ometi väljas külmaga, õllepurk näpus, autos maganud!