“Tulenegu see siis mu lapsepõlve eripärast, aga pean normaalseks, et töö ei küsi, mis soost sa oled ja seda õpetan ka oma lastele,” ütleb ta kindla sõnaga, tunnistades, et tal just ülipõnev olla isa, sest tal endal isa-eeskuju puudub. “Mul ei ole suhtumist, et “isad teevad neid asju”, sest ma pole seda omal nahal kogenud. Isaga pole mul sidet peale mõne kokkupuute; teadvustan endale, et olen isata kasvanud mees.”

Erki tunnistab, et näeb praegu seda kõike ilma igasuguse kibestuseta ja mõnes mõttes ehk isegi trumbina. “Minu lapsed saavad jällegi teistmoodi kogemuse kui mina ja loodan, et nad mäletavad mind kunagi kui isa, kes on väga tahtnud nendega toimetada ja neid igale poole kaasata.”