Nelja lapse isa: lugu sellest, miks me enam kunagi mänguasjapoodi ei lähe ja miks mina Uberit sõidan

 (213)

Nelja lapse isa: lugu sellest, miks me enam kunagi mänguasjapoodi ei lähe ja miks mina Uberit sõidan
Hannes Lents peregaFoto: erakogu

Hannes Lents on nelja lapse isa, ettevõtja, õhtujuht ja pulmaisa. Ilmselgelt on tal palju lugusid, mida rääkida. Siit tuleb esimene ja arvata võib, et ega see viimaseks jää.

Järjekordne julge samm minu poolt. Olen selles enda jaoks töötava lahendusena leidnud. Olen avastanud, et päriselt töötavaid lahendusi polegi nii kerge leida. Ei tea, kas asi on minu rahutus meeles, suurtes ambitsioonides või ülemäära positiivsetes ootustes, aga ma olen leidnud palju enam asju, mis minu puhul ei tööta, kui neid, mis töötavad.

Töötav lahendus seisneb sel korral selles, et avalik kohustuse võtmine, aga ka kõva häälega enese veenmine millegi võimalikkusest suurendab unistuste teostamise tõenäosust. Teaduslikult tõestatud fakt, muide. Seal on veel üks meeldiv võimalik kõrvalmõju. Kui oled midagi avalikult välja öelnud ja räägid sellest paljude inimestega, siis teised inimesed saavad oma võimaluste ja soovide piires sinu unistuse teostamisele kaasa aidata.

Nüüd ma siis teen selle julgustüki ja lausun avalikult välja, et lubasin lapsed 2018. aasta alguses viia kaheks kuuks Aasiasse elama. Meie pere pole mitte kunagi midagi sellist teinud. Kuskil mujal nii pikalt ära olnud või ka reisinud. Lapsed isegi ei tea, kus Aasia asub ja mis seal neid ootab, aga nad olid nõus. Sel nõusolekul oli oma arvestatav hind, millest ma teile rääkida tahtsingi.

Loe veel

Seotud lood:

Ma väldin poes käimist nii palju kui võimalik. Kaubanduskeskused. Õudsad kohad. Toidukraami ostame enamasti e-poest, riided odavast väljamüügist või kaltsukast. Ma ei mäleta, millal ma viimati mänguasjapoes käisin, aga vahetult enne 2016. aasta jõule olin sunnitud minema. Vahur sai sünnipäevakingituseks 15€ mänguasjapoe kinkekaardi ja läksime seda lunastama.

Kohutav kogemus. Mul oli Vahurist päris kahju. Ma põhimõtteliselt polnud nõus oluliselt raha juurde panema, et mitte minna kaasa selle hullusega. Mida saab tänapäeval mänguasjapoest 15€ eest? Mitte midagi peale põrkepalli! Mingid suvalised väiksed plastmassjunnid suures pakendis kirjaga “plastmassjunn” maksavad 50€! “Plastmassjunn mõõk”, millega võidelda ei saa, maksab 75€. Muide, Lego on üks soodsamaid mänguasju tänapäeva mänguasjapoes. Vahur oli nii kurb ja oli nõus juba mida iganes sealt kaasa ostma, mis selle raha eest sai. Mina polnud nõus.

Kui olin poes edasi-tagasi tammudes maha rahunenud, siis pakkusin lastele välja lahenduse: “Teate, lähme siit minema ja ärme mitte kunagi enam mänguasjapoodi tagasi tule. Paneme hoopis selle raha kõrvale, mida me muidu tooksime mänguasjapoodi ja ostaks jälle mõne mõttetu plastmassjunni, ning ma luban, et lähme 2018. aasta alguses kaheks kuuks Aasiasse reisile.”

Nad olid koheselt nõus. Neil polnud õrna aimugi, mis koht see Aasia on, aga reisimisest oli neil väga hea ettekujutus. Olime paar aastat tagasi, kui Krõõt Säde veel ilmavalgustki polnud näinud, käinud Kanaaridel ja sel suvel oli meil vahva perereis läbi Rootsi Taani.

Nii me siis otsustasimegi lastega ära, et teeme selle plaani teoks. Hakkame raha koguma. Kuna raha puu otsas ei kasva, siis meil on vaja välja mõelda, kuidas raha teenida. Selles on nad juba päris osavad. Täiesti oma initsiatiivil on nad maal poe tagant puu otsast ploome korjanud ja poe ees inimestele maha müünud. Suvel müüsid nad kohalikul laadal vanakooli vahvleid ja sügisel tulid nad mõtte peale lükata müüki oma multifilmide CD-plaadid. Neil on juba päris korralik summa kogutud ja plaanime sel suvel erinevate ettevõtmistega lisaks teenida.

Ainult et issi on oma rahalise panusega ühisesse eesmärki tugevas miinuses. Rasvasest rahapõrsast on järgi hoopis luu ja nahk. Kiiremas korras oli vaja päästeplaani, et mitte pere alt vedada. Uberi näol ma selle leidsingi. Hakkasin Uberit sõitma.

Uberit võiks sõita ka niisama. Lihtsalt Uberiga sõitmise enda pärast. Mulle on see kujunenud ootamatult toredaks ettevõtmiseks. Esiteks juba asjaolu, et ma pole kunagi varem n-ö taksot sõitnud ja täitsa uue asja õppimine on iseenesest väga nauditav protsess. Võib ju mõelda, et mis see ära pole. Istud rooli, paned äpi tööle ja sõidad. Tuleb välja, et see on ikka palju peenem kunst. Alustades õigesti navigeerimisest, seisukohtadest ja lõpetades vestlusteemade valikuga. Mulle meeldib ja nagu selgus, tuleb mul see ka erakordselt hästi välja. Sellest kõigest võiks veel pikemalt rääkida, sest iga Uberi sõit pakub lugusid juurde. Sõitjad ja nende lood ning sinu enda lood Uber juhina. Vahvaid elamusi kui palju.

Tagasi tulles reisi juurde, siis ma pean tunnistama, et vaatamata väga headele pakkumistele pole meil piletid veel ostetud. Meie pere finantsolukord on erinevate asjade kokkulangevuse tõttu osutunud ootamatult keeruliseks. Loodan juuniks nii palju raha kokku saada, et saame esimese sammu astutud ja piletid kätte. Siis oleme juba poolel teel ja pole enam tagasiteed.

Kel on soovitusi, mis meid unistuse teostamisele lähemale viiks või mille kõigega Aasias arvestama peaks või kuhu üldse minna? Aasia on ju suur ja lai. Me pole isegi seda ära otsustanud. Vietnam? Tai? Kambodža? Ootan vestlusi teiega sel teemal!

Hannes Lentsi blogi leiad SIIT!

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare