Nõiaelu, nõiaelu, see, jah, on kõige parem?
Euroopa nõiajahid 1450-1750
Moodsa Euroopa ajaloos oli kolm sajandit, mil erinevad ühiskonnad olid haaratud nõiapaanikast. Nõiajaht, eriti Kesk-Euroopas, tõi kaasa kohtuprotsessid, piinamised ning tuhandete ohvrite hukkamised, kellest umbes kaks kolmandikku olid naised. Ei enne ega pärast seda ei ole naised olnud nii ulatuslike koletuste objektiks.
Nõiajaht toimus kiirete sotsiaalsete, majanduslike ja usuliste muutuste taustal. Üldised raskused, mida võimendasid epideemiad ja loodusõnnetused, mängivad peaaegu alati seda tüüpi massihüsteeria puhkemises keskset rolli.
Nõiajahtide taust
Traditsiooniline tolerantsus nõidumise suhtes hakkas kaduma 14. sajandil, keskaja lõpus ning 14. sajandi alguses hakkasid Euroopas levima paanikat õhutavad kuulujutud kuritahtlike vandenõulaste (juudid ja leeprahaiged, moslemid või juudid ja nõiad) kohta, kes üritavad hävitada kristlikke kuningriike. Pärast Musta Surma (1347-1349) põhjustatud ulatuslikku kahju need kuulujutud intensiivistusid ning keskendusid peamiselt nõidadele ja „katkulevitajatele“.
Esimesed massilised nõidade kohtuprotsessid toimusid 15. sajandil ning 16. sajandi alguses, kui Euroopat tabasid esimesed reformatsiooni šokilained, nõiaprotsesside arv tegelikult vähenes. 1550. aasta paiku aga nõidade jälitamine kasvas plahvatuslikult ning nõidade ulatuslik tuleriidal põletamine toimus suuresti ühe sajandi vältel — aastatel 1550-1650.
17. sajandil oli suur nõiajaht niisama kiiresti möödas, kui see oli alanudki. Nõiaprotsesside arv kahanes järsult pärast 1650. aastat ning hääbus 18. sajandi lõpus. (Gibbons, “Recent Developments in the Study of the Great European Witch Hunt”.)
Gibbonsi viide reformatsioonile tuletab meelde, et institutsioonilise katoliikluse ja tärkava protestantismi kokkupõrge aitas kaasa traditsioonilise maailmavaate kokkuvarisemisele, mis tõi kaasa paanika ja pani inimesed kõike kahtlustama. Nachman Ben-Yehuda kirjutab, et see aitab mõista, miks nõiahullus oli kõige pöörasem kiirelt arenenud riikides, kus katoliku kiriku positsioon oli kõige nõrgem (näiteks Saksamaa, Prantsusmaa,Šveits) ja seal, kus katoliku kirik oli tugev (Hispaania, Itaalia, Portugal), ei toimunud nõiajahti peaaegu üldse.
Reformatsioon oli esimene kord, mil kirikul tuli tulla toime tõsise ohuga oma eksistentsile ja legitiimsusele. Ben-Yehuda märgib, et protestandid jälitasid nõidu peaaegu niisama suure innukusega kui katoliiklased … kuna nii protestandid kui katoliiklased tundsid end ohustatuna.
Sooline massimõrv
Nõiajahtide ulatus ja selle tagajärjel surmatud inimeste arv oli Euroopas väga erinev, ulatudes 26 000 surmast Saksamaal vaid nelja inimese hukkamiseni Iirimaal.
Kirikuvõimude osalusele vaatamata mõistsid enamuse nõidu süüdi just ilmalikud kohtud. Enamuses riikides oli standardne protseduur selline, et süüdistatavad nõiad toodi tribunali ette ning neid küsitleti. Mõnes kohas Euroopas (näiteks Inglismaal) kasutati piinamist harva, aga kus nõiajaht oli kõige intensiivsem, oli piinamine standardne küsimuste esitamise protseduur. Suur hulk nõidumises süüdistatavaid tunnistas oma süüd just piinamise tagajärjel. Umbes pooltele nõidumises süüdi mõistetutele määrati muu karistus kui hukkamine. Ülejäänud, kellele nii ei vedanud, hukati tavaliselt avalikult, tavaliselt poomise või põletamise läbi.
Naiseks olemine ei tähendanud tingimata seda, et inimest kahtlustati nõidumises. Steven Katz kirjutab, et statistilised andmed näitavad, et üle 99,9 protsendi kolmel nõiajahi sajandil elanud naisest ei langenud ei riigi- ega kirikupoolse tagakiusamise ohvriks, kuigi mõlemal oli võim seda teha, nii nagu oli selleks võim neid organeid kontrollinud eliidil. (Katz, „The Holocaust in Historical Context“, köide I, lk. 503.) Ka ei olnud kõik süüdistavad nõiad naised. Samas võib nõiajahti käsitleda kui soolist massimõrva, märgib Katz, kelle hinnangul ei saa lahutada nõiahullust naiste häbimärgistamisest.
Kuigi oli ka meesnõidu, olid massilise nõiajahi peamised ohvrid naised ning on alust arvata, et nõiajaht sai areneda massihüsteeriaks ainult seetõttu, et see oli peamiselt suunatud naiste vastu.
Katz demonstreeris naistevihkamise sügavust paralleelide tõmbamisega antisemitismiga: keskaegne nägemus naisest on paljuski sarnane keskaegse nägemusega juutlusest. Mõlemal juhul viidatakse salajasele kuritahtlikule “jõule”. Naised pandi kirikuvande alla ning häbimärgistati nõidadena groteskse hirmu tõttu, mis naised tekitasid sellega, et nad omasid mõju meeste üle ja seega ka kristliku ühiskonna üle.
Eeva ja Lilithi teoloogilise traditsiooni vaimus nähti naistes ammendamatu negatiivsuse kehastust. Kuigi naisi ei käsitletud kui uuesti sündinud saatanaid, nii nagu juute, olid nad pigem nagu nende lähisugulased, kes esindasid olemise negatiivsemat poolt.
Hullunud naistevihkamise klassikaline esilemanamine on “Malleus maleficarum” (“Nõidade nüpeldamine”), kõige mõjukam ja laialt kasutatud käsiraamat nõiakunsti kohta, mille katoliku inkvisitsioon avaldas aastatel 1485-86.
“Kogu kurjus,” kirjutasid teose autorid, “on tühine võrreldes naise kurjusega. … Mida muud naine on kui sõpruse vaenlane, vältimatu karistus, vajalik kurjus, loomulik kiusatus, ihaldatav õnnetus, kodune oht, kurjus, mis on maalitud kaunites värvides. … Naised on loomu poolest Saatana tööriistad — nad on loomult lihalik, struktuurne defekt, mille juured on algupärases loomises.”
Ben-Yehuda ütleb, et antud käsiraamat sai kõige enam kasutatud raamatuks nõiakunsti kohta ning selle levik oli väga ulatuslik. See oli üks esimene raamat, mis trükiti äsja leiutatud trükimasinatel ja mis ilmus vähemalt 20 trükis. See andis moraalse õigustuse tuhandete naiste kannatustele ja piinadele.
Paljude teadlaste sõnul kannatasid nõidumise süüdistuste all kõige rohkem naised, kes paistsid olevat kõige vabamad patriarhaalsetest normidest, eriti patriarhaalsest perekonnast väljaspool elavad vanaldased naised. “Piiratud andmed, mis meil nõidade kohta on, näitavad, et valdav enamus neist olid üle 50 aasta vanad, mida tollal peeti palju kõrgemaks eaks kui praegu.” (Brian P. Levack, “The Witch-Hunt in Early Modern Europe”, lk. 129.)
Põhjus selleks oli selge, kirjutab Katz. Selliseid naisi, eriti neid, kes ei olnud kunagi sünnitanud ja kes olid nüüd sünnitamise east väljas, oli kõige raskem assimileerida, neid oli raske mõista tollase sotsiaalse maatriksi järgi, mis nägi ette inimeste koondumist peredesse.
Kuna naised elasid sageli vanemaks kui mehed, siis nähti neis sageli koormat naabritele. Nõiaks tembeldatud naine tahtis naabrite asju, ilma et tal oleks olnud palju vastu anda neile, kes ei olnud suurt paremal järjel kui ta ise. Lisaks sellele, et sellist naist peeti majanduslikuks koormaks, nähti temas ka ohtlikku kadeduse ja verbaalse vägivalla allikat.
Ühe teooria kohaselt langesid nõiajahi ohvriteks sageli ämmaemandad. Hilisemad uuringud seda ei kinnitanud, pigem vastupidi, kroonikad näitavad, et litsentseeritud ämmaemandaks olemine kahandas väljavaateid olla süüdistatud nõiduses, kuna sellistest naistest oli nõiaküttidel kasu.
Meesnõiad
Robin Briggsi arvutuste kohaselt oli 20-25 protsenti Euroopas 14.-17. sajandil hukatud nõidadest mehed. Ka siis on piirkondlikud erinevused märkimisväärsed. Prantsusmaa paistis olevat huvitav erand, kuna sugu ei paistnud mängivat nõiaks tunnistamises kuigi suurt rolli, sest Pariisi parlamendi ette saadetud ligi 1300 nõiduses kahtlustatavast üle poolte olid mehed. Valdav osa süüdistatud meestest olid vaesed talupojad ja käsitöölised, mis esindas tollast ühiskonda üsna hästi.
Euroopa perifeersetes piirkondades esines Briggsi sõnul äärmuslikke juhtumeid — näiteks Islandil olid 90 protsenti nõiduses süüdistatutest mehed, Eestis oli see näitaja 60 protsenti ning Soomes ligi 50. Samal ajal oli üle 90 protsendi nõiduses süüdistatavatest naised näiteks Ungaris, Taanis ja Inglismaal. Tõsiasi, et paljud sellel teemal kirjutanud tuginesid Inglismaa ja Põhja-Ameerika näidetele, viis üldise arusaamiseni, et nõiakunstis süüdistati peamiselt naisi. Ka ei vasta tõele, et kohtud kohtlesid meessoost kahtlusaluseid soosivamalt, kuna süüdimõistmiste protsent on mõlema soo lõikes enamvähem võrdne.
Kui paljud surid?
Kõige dramaatilisemad viimasel ajal toimunud muutused nõiajahi uuringutes puudutavad just ohvrite arvu, ütleb Jenny Gibbons (Gibbons, “Recent Developments.”) Briggsi sõnul käidi välja spekulatsioon, et Euroopas põletati nõiduses süüdistatuna üheksa miljonit naist ning et tegemist oli soolise massimõrva ja mitte lihtsalt genotsiidiga. Briggsi sõnul on see arv liialdatud kuni 200 korda, kuna kaasaegsete hinnangute kohaselt toimus aastatel 1450-1750 umbes 100 000 nõiaprotsessi ning hukkamisi oli 40 000-50 000, kusjuures hukatutest 20-25 protsenti olid mehed. Briggs ütleb, et kuigi need on karmid numbrid, ei saa jätta arvestamata, et tegemist oli perioodiga, kus surmanuhtlus oli Euroopas tavaline.
Kes vastutab?
Keskaegseid nõiajahte on kaua käsitletud kui peamiselt meeste, eriti võimupositsioonil olevate meest peetud sõda naiste vastu. Mõned feministlikud uuringud on koguni kujutanud nõidu kui kangelaslikke feministe, kes võitlesid patriarhaalse rõhumise vastu.
Tegelikult on nõidade häbimärgistamist, ohvriks toomist ja hukkamist õiglasem käsitleda meeste ja naiste ühise ettevõtmisena kohalikul tasemel. Ajaloolised ürikud näitavad, et nii meestel kui naistel oli kergem fikseerida nõiakunsti fantaasiad ning need kohutavaks reaalsuseks muuta, kui need olid seotud naistega. Väga oluline on mõista, et naistevihkamine ei olnud ainult meeste-poolne, vaid oli niisama tugev ka naiste hulgas, kusjuures paljud süüdistused said alguse konfliktidest naiste vahel ning et mehed sekkusid alles hilisemas etapis. Prantsuse Lorraine`i provintsis läbi viidud uuring näitas, et naised andsid hulgaliselt tunnistusi teiste naiste vastu, moodustades keskmiselt 43 protsenti tunnistajatest.
Alan Macfarlane kirjutas 291 Essexis esinenud juhtumit analüüsides, et naistevahelistest tülidest alguse saanud nõiaprotsesside arv võis olla tegelikult suurem kui meeste algatatud nõiaprotsesside arv.
Need uuringud võivad viidata sellele, et sooline massimõrv naiste vastu võis olla valdavalt algatatud teiste naiste poolt, samas kui meeste vastu suunatud nõiajahi algatajad olid peamiselt teised mehed.
Tollel ajal valitses patriarhaat ning mehed olid süüdistajad, kohtunikud, vangivalvurid ja timukad.
