Viimase õlilina ja rõikaidandid olevat ta pere hommikul koos täisterapudruga ära söönud. “Kõige paremad lisandid täisterapudru hulka on aktiviseeritud teraviljaidud,” kostab Riina. “Neid tee nii: loputa elujõulised terad, pane üheks ööks vette, pese veel kord ja siis kaheks päevaks idanema. Niimoodi paisunud idujuurtest turritavad seemned on leebe antibiootikum loodusest.” Riina kurdab, et tervisemessilt ostetud õlilinaseemneist, mille idanevust müüja innukalt kinnitas, ei ole elumärkigi. Üldse tuleks ettevaatusega suhtuda igasugu laatadel ja messidel pakutavasse seemne- ja taimekaupa, liiati kui müüja ei anna oma aadressi. Mis idandamata linaseemneisse kui vitamiini- ja mineraalide allikasse puutub, siis need tuleks kindlasti eelnevalt kohviveskis peeneks jahvatada, vastasel korral lähevad nad ludinal tervelt läbi seedetrakti. Sama tuleb teha seesamiseemnetega, mis on teatavasti maailma kaltsiumirikkaim toiduaine.
Kohvi- ja vorstiväsimus
Hilissügisest kevadeni lokkab Riina kodus dekoratiivne kaera- ja nisuoras. Ta ise napsab seda sügavrohelist kraami vitamiiniks, aga meespere suhtub jänese ninaesisesse kerge üleolekuga.
Kas igal inimesel tuleks kevaditi teha läbi taimne puhastuskuur? “Ei tule,” arvab Riina. ”Mõned inimesed on reipad ja heatujulised aasta läbi ega nokitse iialgi elu mõtte kallal. Need aga, kel kipub kallale ükskõiksus, elutuimus või kes märkavad, et pärast hommikust vorstivõileiba, rikkalikku omletti ja kruusitäit pigimusta kohvi hiilib hoopis väsimus ligi, võiks oma kehale puhkust pakkuda küll.”
Kuidas alustada? Riina: “Nagu kõige uuega alustades — tasapisi. Alguses võiks pista hommikuse pudru peale, võileivale või lõunase prae juurde näputäie jahvatatud seesamiseemneid või nisuidusid. Täielikule paarinädalasele taimemenüüle võib üle minna nädala jooksul.”
Terve uni, roosa keel
Kui organism saab terviselaksu, ei tähenda see, et pärasoolest hakkab kobrutama mürke või silmist rähma jooksma. Esimene märk looduse vahelesegamisest võib ilmneda haigetes liigestes: turses ja valutavad jalad ei valutagi enam, paistetus alaneb. Märgatavalt väheneb unevajadus. Kasvab tahtmine tegutseda: pesta aknad, koristada kapid, istutada ümber toalilled, teha lindudele pesakaste või lastele
kiik. Tugevneb maitsemeel: pipar on pipar ja sidrun sidrun. Prügikasti lähevad igasugu kartuli-, kapsa- või hakklihamaitseained (mis Riina arvates niigi nõmedad), sest kartulil on jälle kartuli ja kapsal kapsa maitse. Ajutiselt taimetoiduliseks hakanu keel võib esimestel päevadel valgeks ja švamjaks muutuda, siis aga läheb siledaks ja roosaks kui imikul. Kaob ebameeldiv hingeõhk. Aga oakohv, mille aroom alati nina kõditas, ei lõhnagi enam kutsuvalt, pigem tekitab vastumeelsust. Sest lihtsa teraviljakohvi, naistepuna- või metsmaasikatee lõhn ja maitse on korraga väga hõrgud.
Mida leivale määrida
Kuidas nende idude ja seemnetemäsus tööd teha jaksad? “Jaksan ikka küll ja hulga reipamalt,” kinnitab Riina.”Vorsti vaatad vaid mõnel esimesel taimepäeval, sülg suus, peatselt kõnnid tollest rõvedast liha-
pekipudrust mööda kui kuninga kass. Aga enne tõhusale taimetoidurežiimile jäämist võiks perearstiga nõu pidada, ta laseb vajadusel teha vastavad vereproovid, nt rauasisalduse kohta, ja täpsustab tulevase menüü.” Riina lisab, et üks võimalusi organismi varustamisel rauaga olevat toidu valmistamine raua- ja süsinikusulamist malmpotis.
Hommikuti on nii mugav mustale leivale või valgele saiale paks kord taluvõid määrida ja tõsta sinna peale paar prisket viilakat suitsuvorsti. Mis oleks taimetoitlase, vaesekese, leivapealne?
Kevadbukett sepikul
“Oi, valik on piiritu. Suurepärane leivakate on näiteks hummus: peotäis jahvatatud seesamiseemneid, püreestatud kikerherneid (poes konservina, aga sobib ka tavalise herne või oa säilis), küüslauguküüs, sorts sidrunimahla, teine sorts rafineerimata toiduõli, tera soola ja mikserisse. Kui niisugusele segule täisteraleival lisada näputäis kevadist basiilikut, tilli või rohelist sibulat — siis tunned, et tõepoolest, on toekas “võileib”. Leiva- või sepikukatteid võib teha väga paljudest aurutatud või püreeritud juurviljadest ja maitsetaimede segust, millele lisada taimeõli ja tavaliselt ka sidrunimahla. Mõnus leivakate on avokaado sidrunimahla ja vähese küüslauguriivisega. Küpse banaani püree maitseb sepikupealisena aga niisama hästi kui kahmakas kolesterooli- ja kaloririkast võid, on aga seitse korda süütum veresoonte lupjaja.
