Peep Vain 45-aastaselt pensionile minekust: mäletan hästi, millal mul tekkis esimest korda tahtmine kõik pikalt saata

 (50)
Peep Vain
Peep VainFoto: Vallo Kruuser

Katkend Peep Vainu raamatust „Keset elu“.

Milline oleks elu siis, kui ei peaks (raha pärast) tööl käima? Arvatavasti on paljud selle küsimuse üle vähemalt kordki endamisi mõtisklenud. Mina ka. 45-aastaselt pensionile? 25 ja enam aastat tagasi USAs ülikoolis õppides käis mu peast korduvalt läbi mõte

45-aastaselt pensionile minekust

Toona esitati seda vahel kui teatavat paleust: tee tööd, näe vaeva ja loo jõukust, et saaksid elu keskpaigas ja sealt edasi elada just täpselt nii, nagu tahad, olles tänu materiaalsele kindlustatusele oma valikutes vaba. Olen kindel, et kirjutasin seesuguse unistuse või soovi kusagile ka üles. Mul on sellest ajast meeles termin sabbatical, sabati- või vaheaasta. USA ülikoolides saavad eluaegse töölepingu välja teeninud õppejõud iga seitsme aasta tagant täispalgaga pool aastat (või poole palgaga terve aasta) töölt eemalt olla, et tegeleda uurimistööga, kirjutada, kodus olla või ennast täiendada. 2005. aasta suvel hakkas sabatiaasta mõte mind tõeliselt kummitama. Olin kaheksa aastat koolitusfirmat ehitanud ja juhtinud ning esialgne vaimustus hakkas raugema. Julgesin esimest korda endamisi mõelda, et tahan natukeseks ajaks oravarattast välja, kasvõi kolmeks-neljaks kuuks. Mäletan hästi, millal mul tekkis esimest korda tahtmine kõik pikalt saata. Pidasime mu maakodus firma suvepäevi, milleks olin õhinal põhjaliku programmi kokku pannud. See sisaldas muu hulgas ka Kundalini joogat teise päeva hommikul naabertalus. Eelmisel õhtul olin vara magama läinud ja pahaaimamatult ilma jäänud firma parimast peost. Kui ma järgmisel hommikul meeskonna (sõna otsese mõttes) üles rivistasin ja ikkagi joogasse komandeerisin, tekkisid minus vastakad tunded. Tundus, et meeskonnas polnud enam nii palju nõudlust mu pioneerijuhi ogaravõitu agaruse järele. See tunne ja aastatega tekkinud, ent hästi varjatud väsimus ja tülpimus tekitasid jõuliselt mõtte: „Tahan välja!“ Samal suvel uurisingi INSEADi ülikoolis muude asjade seas elu keskpaiga teemat ja mulle sööbis mällu teadmine, et kusagil elu keskpaigas väärib ja vajab iga inimene tööst mingit pausi. Angloameerika ülikoolide õppejõududel veab, neil on see töölepingusse sisse kirjutatud. Veab ka nendel, kes on suutnud ennast sedavõrd materiaalselt kindlustada, et ennast tööelust tagasi tõmmata. Inglise keeles on tagasi tõmbumise jaoks tegusõna retire, mis tähendab ühtlasi ka pensionile minekut.

Seotud lood:

Pikema pausi tegemine tööellu

Niisiis paus. Kui pikk? Kuidas? Ja, mis kõige olulisem — milleks? Põhjusi on mitmeid ja vajadused inimeseti erinevad. Üks universaalsemaid neist on vajadus lihtsalt olla, ilma midagi tegemata. Elu keskpaika jõudes on inimene tavaliselt umbes 20 aastat või rohkem tööd vihtunud. Lisaks sellele on enamik saanud ühe või mitu last ja nad üles kasvatanud. Targad raamatud viitavad eelkõige vajadusele mõtiskleda seniste valikute ja tehtu üle, tunnetada selle sobivust ja enda rahulolu, et teha edaspidi veelgi paremaid valikuid. Eluvaldkondi, mida kriitiliselt hinnata, on mitu, aga üks kaalukamaid (mis siis, et ilmselt mitte kõige tähtsam) on töö. Oluliste asjade küsimärgi alla panemine kõlab tavaliselt teoorias ikka ägedamalt kui praktikas. Inimesed tegelevad kriitiliste asjadega hoopis sagedamini kriisiolukorras kui omal vabal tahtel. Kui oleme elus üles ehitanud toimivad mudelid ja süsteemid, siis tundub nende vajalikkuse kahtluse alla panek ebaturvaline. Ameerika keeleruumis
on vanasõna staatusesse tõusnud ütlemine „Ära kuku asja remontima, kui see pole rikkis“. Kui asjad enam-vähem sujuvad, siis ei tasu neid ju eriti näppida. Või mis?

Loe veel

Pikema pausi tegemine ei ole lihtne. Selle vastu räägib mitu asja ja sellega on seotud teatud hirmud ja takistused, näiteks vähene raha. Inimestel, kes palgatööd teevad ja kellel erilisi sääste pole, on esimene takistus seotud vajadusega arveid maksta. Ja isegi siis, kui sääste on, võib alalhoiuinstinkt takistada hoiupõrsa kannikast mahlase kintsutüki eemaldamist. Säästud on ju mõeldud mustemate päevade jaoks tulevikus. Kui palju on neid, kes seaks oma turvatunde ohtu selle nimel, et mõneks ajaks jalad seina peale panna? Mul raha oli. Nii et ainult sellest lähtuvalt ei oleks pidanud ma pausi tegemisega ootama. Kui juhtusin seda teemat mõne sõbraga arutama, siis tuli tihti lauale argument, et pikalt tööelust eemal olles on hiljem raske taas ratta peale tagasi saada. Ma seda küll väga tõsiselt ei võtnud, ehkki mingit rolli mängis see kindlasti. Mind segas rohkem hoopis ettevõtjatele tuttav mure, et kuidas sa oma loodud masinavärki ikka päris teiste hoolde jätad. Nii firma juhtimine kui ka koolituste müümine meeldisid mulle iga aastaga üha vähem. Õnneks oli mul mõlemas töölõigus abilisi. Kasutasin selleks, et tööelu endale meelepärasemaks sättida, mitut strateegiat. Nendest olulisemad olid juhtimismeeskonna loomine ja tegevjuhi palkamine, tantsusaates osalemine ja raamatu „Kõige tähtsam küsimus“ kirjutamine. Tänu kahele viimasele olin 2007. aasta lõpus ja 2008. aasta alguses töölt eemal pool aastat. Jah, mu tavapärane tööelu oli küll pausi peal, kuid mul polnud ikka vähimatki võimalust niisama olla ja elu ning asjade üle järele mõelda. Laiendasime 2008. aastal firmat hoogsalt. Tegime Lätti firma ja võtsime ka Eestis uusi inimesi tööle. Lasin palgatud tegevjuhil ja partneritel vabalt tegutseda. Haaret ja hoogu oli kõvasti. Kõik oleks tore olnud, kui 2008. aasta lõpus poleks võrrandisse lisandunud üleilmne majanduskriis. Kaotasin esimest korda raha ja mitte vähe. Oli vaja jõuliselt mitu sammu tagasi astuda. Asusin taas firma etteotsa ja ühtäkki tuli naasta minevikust tuttava ameerikaliku tööeetika juurde. Gaas oli põhjas, hirm oli nahas, päevad olid pikad, kuid tulemused olid visad tulema. Näis, et olin oma võimaluse maha maganud ja pidin hoopis nüüd vahepealse eemaloleku eest pingutuse näol ebameeldivalt kõrget hinda maksma. Tõsi, olin valmis saanud raamatu, mis oli suur asi. Aktiivse inimese jaoks on pausi tegemise juures veel üks oluline takistus. Ma olin harjunud kogu aeg midagi tegema ja ei osanud eriti hästi (või kas üldse?) niisama olla. Stephen Covey nimetas seda hõivatusesõltuvuseks (inglise keeles urgency addiction). Olin harjunud olema tähelepanu keskpunktis.

Olin vähemalt QIP (quite important person, üsna tähtis isik) kui mitte VIP (very important person, väga tähtis isik). Mu ego sai sellest toitu. Mõtlesin, et kui otsustaksin kõik selle korraga kõrvale panna — hüljata kohustused ja mitte olla pöörises –, kas ma siis tuleksin emotsionaalselt sellega toime? Kes ma üldse oleksin, kui ma mitte midagi ei teeks? Kui aasta-kaks hiljem majandus stabiliseerus, tõusid vaheaastaga seotud küsimused taas mu vaatevälja. Tõsi, mul ei jagunud nendele kuigi palju tähelepanu, sest maadlesin samal ajal oluliste muutuste, valude ning probleemidega isiklikus elus. Sellele vaatamata ei kadunud tööpausi teema jonnakalt kusagile. Neljal järjestikusel suvel, kui ma Ralph Metzneri alkeemilise kaemuse koolitustel aja maha võtsin, et seesmist inventuuri teha, mineviku haavu tervendada ja tulevikuvisioone luua, tõusis see vajadus taas pinnale. Sabatiaasta või pausi tegemise poolaasta eesmärk oli mu märkmetes iga kord järjest suuremate trükitähtedega kirja pandud. See kordus aastast aastasse. Kuna rahakott oli mitmel põhjusel järjest õhemaks jäänud, siis tegi ka see pausi tegemise mõtte keerulisemaks.

Otsus

Umbes kümme aastat tagasi müüs mu tuttav enda loodud firma maha, kasseerides sisse suure summa raha. Olin alati arvanud, et elujõus inimese loomulik olek on tööd teha, aktiivne olla, midagi luua ja seda maailmale pakkuda. Kohtusin selle mehega paar aastat pärast tema suurt palgapäeva ja küsisin, kas tal uues olukorras igav ei ole. Ta ei käinud küll tavamõistes tööl, aga oli ostnud osaluse paaris firmas, mille käekäiku ta nõukogu liikmena vaatles, samuti tegeles ta hoogsalt oma hobidega.
Tal oli naine ja kaks last. Ta vastas naerdes, et igav tal nüüd küll ei ole. Vastupidi, elu olevat hoopis värvilisem ja huvitavam kui varem. Noogutasin tunnustavalt, kuid sisimas ma ei uskunud teda eriti. Aga väita, et tema eeskuju mind kuidagi ei mõjutanud, oleks tobe. Olin natuke kade ja samas inspireeritud.