Ma kardan, et kuu-paari-kolme pärast on sõda meie õuel. Ma ei tea, mida see täpselt tähendab, sest ma pole kunagi seda kogenud või sõjakoldes käinud, kuid pilt, mis on mällu sööbinud teleekraanilt, internetist ja ajalehtedest, on piisavalt kole, et ette kujutada, KUI õudne see võib olla. Teise ilmasõja üle elanud vanaema juttudest on samuti rohkem kui küll. Ma ei taha seda!!!

Minu meelest ei jagata tavainimesele praeguse olukorra kohta piisavalt adekvaatset informatsiooni. Seetõttu on ka hirm suurem kui võib-olla peaks olema. Mõistan, et kõike ei saa tähtsad inimesed välja öelda, kuid mingisuguseid vihjeid selle kohta, kas olukord on halb, halvem või kõige halvem peaks ikkagi jagatama. Kas me peaksime täna siin ja praegu kõik valmis olema selleks, et homme ei ole meil enam midagi? Varuma tikke, küünlaid, soola ja suhkrut? Ostma talvekartulit ja keetma hoidiseid? Hoidma kodus sularaha? Kuhu ma peaks minema ja mida tegema, kui võõrad väed sisse tulevad? Kas mul ja lastel oleks turvalisem pealinnas ja oma kodus või maal vanaema juures? Kui selliseid hoiatused antakse siis, kui venelased on juba ukse taga, on ju hilja, siis on poed kinni, teed umbes ja sularahaautomaadid tühjad…

Kuidas selgitada lastele õhtul uudistest ja internetist nähtut-kuuldut? Kuidas ma peaks neilt hirmud maha võtma, kui ma ise olen täielikult paanikas ja mõtlen ainult sellest, et mis siis, kui…

Ma tean, et selliseid inimesi, kes praegu niimoodi mõtlevad, on palju. Loen nende murekirju foorumitest ja olen ka oma tuttavatega arutlenud. Ilkujaid, kes peavad seda naljakaks ja irvitavad mu hirmude üle, on ka palju. Need on need inimesed, kellel pole lapsi ega vanu vanemaid, kelle pärast muretseda. Nemad võivad tõesti iga kell kodumaa tolmu jalgelt pühkida ning minna sinna, kus ohtu ei ole. Minul ja mu lastel ei ole kuhugi minna. Lennupiletiraha kraabiks kokku, aga elamiseks raha kuskil teises riigis küll ei jätkuks.

Mida teha? Kuhu minna? Kes ütleks usutavalt ja veenvalt, et muretseda pole vaja ja kõik saab korda? Mina ei usu neid, kes siin suure häälega teatavad, et NATO tuleb appi ja nii edasi — miks peaks keegi oma sõdurite eludega ning oma riigi heaoluga mingi väikese mõttetu rahvuse ja riigi pärast riskima? Oma nahk on ikka kallim kui sõbra oma, see on ju paratamatus. Me pole nii tähtsad, et suured lääneriigid meie pärast oma mõnusa ja rahuliku elu ohtu seaks, rääkigu nad seda artikkel viie juttu palju tahes. Idanaabrid räägivad ka, aga teod ja sõnad on vastuolus ning näha on, kuhu nende sõnad viivad. Õigemini — toovad. Iga päevaga meile lähemale.

Ma kardan. Ja ma ei tea, mida teha. Kas keegi annaks nõu?