Mõni kuu tagasi olin ühel koolitusel, kus räägiti palju laste kasvatamisest. Päeva lõpus oli mul silme ees väga selge pilt bonsaist, mis on nagu „väga hästi” kasvatatud laps, keda on pügatud, väänatud ja painutatud nii, et ta vastaks täpselt kasvataja (võimaliku ostja) maitsele ja ootustele.

See äratundmine oli nii tugev, et saatsin selle mõtte listis laiali. Minu üllatuseks sai see väga elava vastukaja osaliseks. Mõtlema panid järgnevad kommentaarid: „Kui palju vägivalda lapsed oma vanematele andestavad!” ja „Vägivallal on laiad ja kestvad tagajärjed”.
Loe Psühholoogia Sinule veebruarinumbrist:
*5 tugevust, mis muudavad sind õnnelikuks

*Pigem seksi kui korista!

*Ivi Eenmaa naudib elu

Hakkasin sel teemal edasi mõtlema. Arusaadav, et vägivald ei ole tingimata füüsiline. Vaimne on vahel isegi hullem. Füüsilise vägivalla puhul on selge, millega tegemist, ja seda on lihtsam ära tunda. Vaimsega on hulga keerulisem. Kõik saavad aru, et vaimse vägivalla all mõistame mõnitamist, alandamist, sõimamist, kuid need ei ole sugugi mitte ainsad vaimse vägivalla ilmingud.

Igal lapsel on ainult ühed vanemad, kes on talle kõige tähtsamad, lähedasemad ja keda nad armastavad alati ja tingimusteta, kelle tähelepanu ja armastust nad vajavad ning püüavad seda saada igal moel, vähemalt väga kaua.

Üks varjatud ja kaua arusaamatuks jääv vaimne vägivald on liigne „kasvatamine”. Need on olukorrad, kui vanemad last pidevalt käsivad-keelavad ja suunavad-sunnivad teda olema nii- ja naasugune, nagu nemad tahavad.

Teine võimalik oht on see, et kui kõige lähem, armastatud ja loomulikult armastav (teisiti ju laps ei kujuta ettegi) inimene võib lubada endale lapse suhtes vägivalda (mittearvestamisest jõhkruseni), siis laps võtab selle käitumismustri omaks kui loomuliku käitumisviisi ja see hakkab korduma ka hilisemates suhetes.

Kui vanemad on lapse arvamust küsinud, sellega arvestanud (mitte segi ajada kasvatamatusega!), tegelikke võimalusi ja võimalikke tagajärgi selgitanud, siis õpib laps oma soove teadvustama, neid välja ütlema, dialooge ja läbirääkimisi pidama. Ta peab endast ja teistest lugu, temast saab suhetes aktiivne ja võrdne partner, ta austab ennast ja teisi, temaga ja tema arvamusega arvestatakse. Sellisest lapsest kasvab palju tõenäolisemalt õnnelik inimene.

Loe pikemalt ajakirja Psühholoogia Sinule veebruarinumbrist!