“Olla rikkam ei tähenda tingimata seda, et oled õnnelikum” arvab A.J.Senchack Georgetowni Ülikoolist. “Paljud uuringud näitavad, et USA pole õnnelikum, kui ta oli 50 aastat tagasi, me pole õnnelikumad võrreldes selle ajaga, mil olime vaesemad.”

Eks ole — huvitav tõdemus ju. Ja see ei puuduta ainult USA-d — sarnased küsimused nagu üksildus, depressioon ja suitsiidid vaevavad ka Rootsit ja Soomet ja paljusid teisi heal järjel maid. Me elame keskmiselt kauem kui veel sajand tagasi — paljud nakkushaigused on taandunud või suisa tundmatud, mis alles hiljuti tuhandeid tapsid. Meil on sotsiaaltoetused ja pension — pole seegi teab kui pika ajalooga asi. On hea arstiabi. Tööpuudustki ju peaaegu et pole. On oma riik ja kaubavalik, millest suhteliselt hiljuti unistada ei osanudki. Aga õnnetundest tundub siinmailgi ikka puudus olevat.

Paljud arvavad, et aeg on hakata sisemajanduse koguprodukti kõrval arvutama ka miskitsorti heaoluindeksit või selle kasvu. Et majanduskasvu kõrval peab miski näitama ja peegeldama ka kuritegevuse mõju ja hinda, vabatahtlikku tööd, haridust, tervist, keskkonna saastatust või puhtust, perede püsivust ja lagunemist, vaba aja kasutust.

Näiteks tervist võiksid kajastada järgmiste küsimuste vastused: “Kes saab võimaluse elada?” ja näitajaks oleks, kuipalju vastsündinutest ellu jääb; “Kui pikk see elu võiks olla?” — ehk siis keskmine oodatav eluiga; “Kui terve see elu on?” ehk kui tervena kodanik ennast tunneb.

Maailma suurima majandusega riigis USAs kogunetakse selliseid küsimusi arutama veebruari alguses — kellel rohkem huvi, lugegu veel internetist edasi: http://www.southwestern.edu/brownxxviii/index.htm Samast leiab erinevaid asjassepuutuvaid viiteid, sealhulgas viite, kuidas Himaalajas asuv väikeriik Buthan sellise heaolu kasvu indeksi kasutusele võttis. Sellised indeksid on muidugi suuresti mõõtmisvahendid ja tähelepanujuhtijad. Ka ilma heaolu nii või teistpidi mõõtmata saab palju ära teha, et seda heaolu rohkem oleks.

Siinkohal lõik New Yorgis elava vabakutselise ajakirjaniku Epp Petrone veebipäevikust, mis avaldatud Rohelise Värava veebiküljel:
“Kas sa tead, mis mulle kõige rohkem haiget teeb merd sõites,” ütles mulle juhuslikult kohatud teine rändur, kes vahepeal raha teenimiseks meremehe ametit pidas. “Mis sa arvad, mis on merel kõige vastikum ja valusam?”

Pakkusin, et ilma naisteta olemine. Merehaigus. Torm. Midagi niisama küündimatut veel. Siis ta ütles: “Absoluutselt kõige hullem on see, kuidas sa sõidad meredel mööda ujuvatest prügimägedest ja saad aru, et kõik maailmameri on prügi täis. Ja siis näed, et su oma laev teeb sedasama, tühjendab ennast sinnasamasse. Sealsamas prügimägede ümber võib näha surnud kalu ja õlisesse vette takerdunud linde, sest maha jäetud ained on sageli mürgised.”

Need sõnad on alati minuga. Ma ei ole siiani neid ujuvaid prügimägesid ise näinud. Aga iga kord, kui ma võtan kätte mõne Made in China toote (ja seda juhtub ju viimasel ajal iga päev), siis käib must korra vari läbi. Kõik see kaupade laviin on Hiinast siia teisele poole gloobust veetud — läbi maailmamere, uute prügimägede ja uute surnute hinnaga.

Paneb mõtlema, mis?