Reet Linna: olen õnnelik, et mind jälle vajatakse
ELUKIRI: 27. mail oli eetris selle hooaja viimane „Prillitoos". Saatejuht Reet Linna tunnistab, et aasta on olnud tema jaoks üks raskemaid, kuid teadmine, et ETV teda endiselt vajab, andis jõudu ja julgust juurde. Pikemas intervjuus räägib Linna "Prillitoosi" telgitagustest natuke lähemalt.
Milline see aasta on sulle olnud?
Üks raskemaid. Ma pole kunagi varem juhtinud pea tunnist publitsistlikku elusaadet. Olin oma lati juba enne „Prillitoosi" teatud kõrgusesse seadnud, seda küll rohkem meelelahutuse valdkonnas, ja altminekut endale lubada ei saanud. Kartsin väga. Täiesti uus meeskond, täiesti uus, mulle võõras projekt ja väga suur koormus.
Oli sul kindel teadmine, milline üks vanemaealistele suunatud saade peab olema? Ja milline see mingil juhul olla ei tohiks?
Tunnistan, et ma polnud mitte ühtegi varasemat „Prillitoosi" näinud, vist ei arvanud ennast sihtgruppi kuuluvaks... Tasapisi olen leppinud sellega, et olen ju ise sama vana ja sellega seoses on mul tekkinud palju küsimusi, millele tahan vastust saada. Ehk siis paljud küsimused on tulnudki läbi minu enda.
Üks kindel soov oli mul küll: teha sellest kogu pere teleajakiri. Ja noorendada sihtgruppi - et see oleks saade 50+ inimestele.
Mitte mingil juhul ei tohiks saade sisendada vaatajaile negatiivseid emotsioone!
Mis kallutas sind seda tööd vastu võtma?
Olin aasta tagasi tööl vaid poole kohaga, mis mind sugugi ei rahuldanud. Mul oli liiga palju vaba aega ja ma tundsin ennast üsna kasutult. Minusugune peab olema pidevas liikumises, muidu jään haigeks nii füüsiliselt kui vaimselt.
Minu jaoks oli „Prillitoosi" saatejuhi amet väga suur, uus ja vastutusrikas väljakutse. Täiesti uus lehekülg minu elus ja teadmine, et ma siiski olen veel Eesti Televisioonile vajalik. See kõik andis mulle julgust jaa-sõna öelda.
Kuidas võtsid vaatajad vastu uuenenud saate ja saatejuhi?
Eks ma üritasin mõjutada juhte ka saate nime vahetamise osas, aga sellega ei nõustutud, sest „Prillitoos" on siiski väga pikaaegne kaubamärk (sügisel algab saate 30. hooaeg).
Usun, et neid, kellele minu stiil väga ei meeldi, on praegugi, aga tundub, et rahvas võttis mind üsna ruttu omaks. Kindlasti oli siin oma roll „Laulge kaasa" sarjal, millega ma 10 aastat maarahva seas käisin.
Ka formaadimuutused näisid ruttu oma koha leidvat. Kõige rohkem muret tekitas õnnitluste ärajätmine, aga ka sellele leidsime lahenduse. Nüüd õnnitleme iga kuu lõpus ühe kuulsa inimese abiga kõiki selle kuu juubilare. Tundub, et sellega on kenasti lepitud.
Olen ise näinud, kuidas sind tänaval peatatakse ja tänatakse toreda saate eest.
„Prillitoosi" vaataja on väga tänulik publik ja teeb tõesti südame soojaks, kuidas eakad tänaval minu poole pöörduvad ja nööbist kinni võtavad, et tänada. Kõige rohkem vaimustab mind see, et noored inimesed, isegi noormehed, tulevad kiitma ja tänama. Et nemadki on leidnud meie saatest palju õpetlikku.
Lugejail oleks põnev teada saada, kuidas üldse sünnib üks tunniajane ja iganädalane telesaade? Kust leiate huvitavaid teemasid, persoone, ideid?
Televaataja kindlasti ei tea, et me teeme valmis mitme saate materjali korraga. Tund aega täita on päris hull tegu. Oleme kogu aeg justkui ajast ees, sest see, mis tehtud, jääb kaugele selja taha ja uued teemad tulevad peale. Tihtipeale pakub vaataja mingi ajakajalise teema, mis aga on juba meie jaoks kahjuks hiljaks jäänud.
Mul on väga palju kontakte üle vabariigi, enamalt jaolt just laulusaate ajast. Just neilt saan tihti põnevaid inimesi ja toredaid pakkumisi. Kogu aeg pead käima, silmad lahti, et midagi uut leida. Väga head lood tulevad Tartust meie reporterilt Aivi Parijõelt. Ta on suurepäraselt mõistnud, milliseid emotsioone vajab meie vaataja.
Mis on saate tegemise juures kõige raskem?
Kuna tegemist on ajakirja tüüpi saatega, siis tuleb osata näha tervikut ja jälgida, et igas saates oleks igaühele midagi. See õige rütmi leidmine ongi raske. Meil on fantastiline režissöör, maksimalist Maarika Lauri, kes on „Prillitoosi" juba varem teinud ja teab täpselt, mida ja kuidas teha ning millega võib alt minna.
Aga kõige toredam?
Kõige enam meeldib mulle teha pikki intervjuusid ja persoonilugusid. Olen avastanud enda jaoks nii palju toredaid inimesi! Kui sa näed, et nad on nii tegusad ja samas nii õnnelikud...
Ja veel meeldib mulle ise midagi katsetada, järele proovida, ka mõnd oma salasoovi täita. Tehes näiteks saatelõiku tenniselegend Toomas Leiusest, palusin tal anda mulle tennise algõpetust - olen sellest ammu unistanud! Tegime seda kaameraga koos ja ma võin nüüd öelda naljaga pooleks, et minu esimene treener oli Toomas Leius ise!
Millised saatelõigud-inimesed on sellest aastast eriti meelde jäänud?
Toredad olid möödunudsuvised Otepää lood: Allar Levandi armsad ja tegusad vanemad või proua, kes pani aluse leskede klubile ja oli oma kätega loonud „paradiisiaia". Või taaskohtumine ujumiskuulsuse Eve Maureriga. Iisakul tegime loo helilooja Hans Hindperest ja tema kaasast.
Küll oli südamlik! Või meie kevadsuvised moelood! Tegelikult olid kõik saatelõigud imelised.
Väga tore algatus oli „Prillitoosi" üleskutse kududa-heegeldada jõuludeks sooje kudumeid paljulapselistele peredele. Saadeti 136 paari kindaid, 473 paari sokke, lisaks sadu susse, salle ja mütse.
Talvine heategevuskampaania sündis koos meie toimetuse juhi Ulvi Piheliga. Me ei osanud aga elu sees arvata, et nii suur tagasiside tuleb! Ka meie oma kolleeegid ja sugulased võtsid kampaaniast osa.
Kas ja mida see „Prillitoosi" hooaeg sulle endale õpetas?
Minu jaoks on see hooaeg olnud tõesti raske, aga samas väga palju õpetanud. Olen vaatajatelt nii palju nippe omandanud ja mõneti ka oma elustiili muutnud. Koduapteegi tegin korda, prille ei pühi
enam särgisabasse, õppisin kilu soolama ja tegin oma elu esimese klaasvitraaži.
Ennekõike aga tean nüüd seda, et vanus on ikka kahe kõrva vahel ja teise inimese saad õnnelikuks teha väga vähesega.
Milline tuleb Reet Linna suvi?
Nüüd, kus hooaeg on läbi, ei tähenda see seda, et ma puhkama jään. Läheme Eestimaa peale sügiseks lugusid korjama. On õige mitu komandeeringut. Algab „Lauluga maale" saade, mille toimetaja ma endiselt olen, ka üks „Tähelaev" tuleb suvel valmis teha. Õllesummeril laulan koos Tõnu Raadiku ja Are Jaamaga.
Üldse - tänu „Prillitoosile" olen saanud ka laulmise kutseid üha rohkem ja see mulle meeldib! Mulle ei meeldi puhata. See on minu meelest aja ja raha raiskamine. Juulis siiski on mul puhkus ette nähtud ja selle veedan ilmselt oma aias ja koos lastelastega. Või sõidan Lõuna-Eestisse
sõprade juurde.
Lõpetuseks võin öelda, et olen õnnelik, et mind jälle vajatakse!
****************************************
Toimetaja Marika Kaasik:
Möödunud kevadel, kui mulle tehti ettepanek hakata „Prillitoosi" toimetajaks, tuli kohe meelde üks ülikooliaegne keelepraktika suvisel Saaremaal. Kõndisime talust talusse, et vanemate inimeste murdes jutte foneetilises transkriptsioonis kirja panna. Esialgne hirm suhtluse ees kadus esimeses talus: kõik rahvas oli ju heinal ja vanaperenaisel kodus üksi igav, nüüd hea noortega juttu puhuda! Tänuks jutu eest saime kaasa ka mune ja koduleiba.
Ja nii see esimene hooaeg ongi läinud. Lisaks vajalikele ja otsitud lugudele oleme ikka kaasa saanud hea sõna ja õpetusi ning sooja tunde, et olime oodatud.
Eks meie, saate tegijad, üritame ikka kord kuus koosolekuks maha istuda ja läbi arutada, mis huvitavaid teemasid ja inimesi silma on jäänud. Eks me mõttes tegele saatega kogu aeg, kui kuskil ringi käid, mõnel üritusel viibid, jälgid ikka inimesi selle pilguga, et kas keegi neist võiks vaatajatelegi huvi pakkuda. Muidugi, ka kohalikud lehed ja tuttavad ja internet on allikad, millest huvitavad teemad ja inimesed silma jäävad. Häid ettepanekuid tuleb ka televaatajatelt.
Koos valime ja jagame teemad saadetesse ning hakkame teostama, see tähendab, et sõlmime esmalt kokkulepped inimestega ja leiame sobiva aja, seejärel salvestame. Ja kuna tegu on ikka televisiooniga, siis on eelkõige režissööri töö vaadata, kuidas seda juttu pildiga jutustada. Siin on tähtis roll ka meie operaatoril Jüri Suureväljal.
Aga see on alles niinimetatud saate algus. Intervjuu-telejutustus sünnib ikka montaažiruumis. Toimetaja poolt ette valmistatud tekstireast vormib lõpliku jutustuse režissöör Maarika Lauri.
Selleks, et 10 minutit jõuaks ekraanile, on kindlasti vaja aega ikka tundides ja ka mitme inimese tööd. Nii et iga nädal 60 minutit saadet on päris suur töö.
Kõige raskem saate juures ongi teemade väljamõtlemine ja huvitavate inimeste leidmine. Lähtuda saad ju ikka ainult iseendast, kuid see, mis on mulle huvitav, ei pruugi olla huvitav kõigile. Seepärast olemegi püüdnud käsitleda väga erinevaid teemasid, et ikka igaüks leiaks „Prillitoosist" midagi.
*****************************************''
Elusaadete toimetuse juhataja Ulvi Pihel:
Hooaja jooksul oli eetris 36 "Prillitoosi", keskmiselt vaatas iga saadet 72 324 inimest. On olnud saateid, kus vaatajaid on olnud ka 98 000 (maagilist 100 000 piiri pole "Prillitoos" siiski veel ületanud). Arvestades, et saade on eetris pühapäeval kell 9 hommikul, võib vaatajate arvuga igati rahule jääda.
Tundub, et kolme aasta tagune muudatus, kui tõime saate pühapäeva hommikule ja saade sai olema eetris igal nädalal (täna tundub see üllatav, et 25 aastat oli "Prillitoosi" saade eetris üle pühapäeva!), on vaatajate arv stabiilne olnud. Praegusel fragmenteeruval telemaastikul on üsna keeruline oma vaatajat hoida, seda enam, et teleka vaatamise numbrid üldiselt langevad.
Teleprogrammis on väga oluline stabiilsus ja vaatajaharjumus, "Prillitoos" on oma vaatajat hoidnud ja seega tubli olnud.
Telesaade ei ole monoetendus, vaid meeskonnamäng. "Prillitoosi" praeguse edu saladuse moodustavad kindlasti kolm komponenti:
- särtsakas Saatejuht, kel senise veidi teistlaadi loomingulise kogemuse taustal on veel paljutki avastada ja kes on alati valmis kõike ise järele proovima ja õppima;
- meelekindel ja rahulik Toimetaja, kes päevast päeva, saatest saatesse peab olema valmis uute teemade, lugude ja intervjueeritavatega, olema tõeline ideedekaev ja kindlustama, et iga saade oleks huvitav;
- nõudlik ja kindla käega Režissöör, kes hoolitseb selle eest, et saadet oleks huvitav ka vaadata ja kelle käe all valminud iga lugu on justkui väike dokumentaalfilm.
Minule tundub, et selle meeskonnaga on "Prillitoosil" vedanud.
