Riina Hein käis üksinda läbi 350-kilomeetrise Santiago de Compostela palverännaku
Ta sai selle kategoorias „sajandi filmipaar” ja tema kõrval pidanuks seisma Arno Liiver, kes mängis „Kevades” Arnot, kuid kes ei saanud Hiiumaalt õigel ajal tulema. Muidugi pidanuks sel päeval Tartus olema veel ka Elle Kull, kes sai sajandi naisnäitleja tiitli, aga tema ei saanud töö tõttu tulla. Seega on kohalolnute üldpildil Riina Hein ainuke naine.
„Kui ma mõtlen, et seda auhinda ei anta enam jälle saja aasta jooksul…,” ütleb Riina ja peab pausi, mis kannab. Täiesti mõistetav, miks paljudel auhinnasaajatel liigutuspisarad silmis sädelesid.
„Ma ei ole näitleja, minu valis välja režissöör Arvo Kruusement,” ütleb ta. „Kruusemendil oli hea silm õigete tüüpide leidmisel, lastena olime tema käes heas mõttes nagu savi. Film on Kruusemendi mõte, töö ja nägemus, Lutsu „Kevade” sügavus, Harry Rehe suurepärane operaatoritöö — see auhind kuulub eelkõige neile. Tänu ka mu vanematele, kes mind sünnitasid ja andsid kaasa selle iseloomu, mis mul on, — see klappis Raja Teelega. Kruusement nägi seda.”
Lastele korrati filmitegemise ajal üha, et nad pole näitlejad ega staarid, vaid lihtsalt lapsed, kes sobisid sellesse rolli. Kas seetõttu või mingitel muudel põhjustel pole Riina ega teisedki „Kevades” kaasalöönud ülbed ega uhked, pigem jäävad meelde sõbraliku ja siira olemisega. Nad on inimesed, kellega tahaks ikka ja jälle meelsasti kokku saada.
„Kevade” on film, mille tegijad väärivad kõiki neid auhindu, mis nad on saanud, ja enamgi veel.
Eneseleidmine eituste kaudu
Lastele oli filmis mängimine ja pärastine kuulsus muidugi paras proovikivi. Ehkki Riina Hein mängis Raja Teelet nii „Kevades”, „Suves” kui ka „Sügises”, ei tulnud tal mõttessegi näitlejaks õppida. Kord kutsuti teda küll „Verekivi” proovivõtetele, kuid edasi asi siiski ei läinud. Riina asus Tartu Ülikoolis hoopiski majandust õppima, ja seda sellepärast, et nii polnud võimalik kooli õpetajaks sattuda. Millegipärast ei tahtnud Riina õpetajaks saada. Järgnes kümme aastat tööd kaubanduses ja siis jõudis ta ikkagi filmi juurde — Reklaamfilmi.
„Ju siis see, mis peab su elus olema, tuleb su juurde,” mõtiskleb Riina. „Ma ei läinud näitlejaks õppima, aga lõpuks tuli filmitöö teistpidi ikka minu juurde. Mõni teab juba lapsena, kelleks saada, aga minuga nii ei olnud. Õpetajakutset eitasin ka, aga mingis mõttes on seegi mu juurde tagasi tulnud, teen nüüd kursusi.”
Ta tõdeb, et näitlejat temast ei olekski saanud, sest näitleja peab ennast unustama ja tegema kõik, et rolli sobida. Aga tema tahab ise otsustada.
„Režissöörina sa otsustad, aga võtad ka vastutuse. Näitlejal on vastutus oma rolli ees ja lavastaja ees. Aga režissöör või lavastaja vastutab oma nägemuse eest ning ta peab suutma ja julgema seda kaitsta. See pole kerge, kahtlused on loomulikud. Ma olen endale selgeks teinud, et otsustamisega kaasneb vastutus,” räägib Riina.
Temale on eeskujuks Arvo Kruusement, kes Riina sõnul tunnetas sügavalt vastutuse koormat ja samas seisis enda eest.
„Minu jaoks on ta suurepärane õpetaja, kes õpetas mitte manitsedes, vaid enda isiksusega ja oma tööga. Mida vanemaks ma olen saanud, seda rohkem olen mõistnud tema nõudlikkust nii teiste kui iseenda vastu. Kui grupp pärast filmimist veel pidutses, siis Kruusement ei võtnud osa, vaid valmistas järgmist päeva ette. Ja teda respekteeriti. Muide, ta ei tulnud kunagi ka võtteplatsile teksades ja kampsunis, vaid alati ülikonnas. Suur, pikka kasvu mees, väljapeetud olemisega, sõbralik ja väga kihvt inimene! Mul on au ja rõõm, et olen saanud temaga koos töötada!”
Eraettevõtlus ja filmiprojektid
„Ma olen endale võtnud vabaduse teha ainult neid asju, mida tahan teha. See on suur risk, sest kui oled eraettevõtja, siis keegi ei hoolitse sinu eest. Pead ise hoolitsema ja kui sul tööd ei ole, siis on see ainult sinu mure. Pead kirjutama taotlusi ja otsima võimalusi, et oma projekte ellu viia. Aga tänu sellele saan valida, kellega koos töötada,” räägib kakskümmend aastat ettevõtet juhtinud naine.
Riina arvab, et elus on kõik valikute küsimus. Täpselt sama suur ja suuremgi risk on olla palgatööline. Kui sa ise enda ettevõttes töötad, siis sa tead, mis seisus see on. Kui oled palgatööline, siis ühel päeval öeldakse, et teate, rohkem me teid ei vaja. Ja ongi kõik. Enda asju ajades vähemalt tead, millal midagi ette võtta, et lood halvasti ei läheks. Pärast Reklaamfilmis töötamist lõi Riina oma firma ja hakkas filme tootma. Kokku on ta teinud üle 40 filmi ja ligikaudu sama palju telesaateid.
Riina Heina viimane projekt on pühendatud hiiurootslastele. Nende esivanemad jõudsid Hiiumaale 13. sajandi keskel, ent aastal 1781 olid nad Katarina Suure käsul sunnitud ümber asuma Ukrainasse. Mindi jalgsi, kokku oli minejaid 967, kellest üle 350 olid lapsed. Järgmisel kevadel jõudsid Lõuna-Ukrainasse umbes pooled neist, sest ülejäänud olid teel surnud. Hiiurootslaste seal rajatud koloonia sai nimeks Gammalsvenskby ehk Vanarootsiküla. Alles 1929. aastal said väljasaadetute järeltulijad võimaluse emigreeruda Rootsi, seda kasutas 885 inimest. Kuid järgmise kolme aasta jooksul pöördus erinevatel põhjustel 200 inimest tagasi Ukrainasse. Siiani elab seal üheksa naist, kes tol ajal olid lapsed. Nad on kogu maailmas ainukesed, kes igapäevaelus räägivad vana hiiurootsi keelt. Riina käis hiiurootslaste järeltulijaid filmimas Ukrainas ja ka Gotlandil, seal tähistatakse iga aasta 1. augustil Rootsi jõudmise päeva.
Filmi tarvis raha otsides sattus Riina ristmeedia koolitusele ja sedakaudu arenes filmiprojektist
hoopiski veebikeskkond www.livinghistoriesworld.com.
„Esialgu tahan sellest kujundada hiiurootslastele pühendatud virtuaalse muusemi, kus oleksid selle rahvakillu rändamise ja inimeste elu lood. Praegu on seal meie poolt kogutud materjalid Ukrainast, Gotlandilt ja Hiiumaalt, kuid tulevikus tahan, et noorem põlvkond hakkaks oma vanemate lugusid lindistama, ja me paneme need sinna üles,” räägib Riina.
Riina arvab, et võib-olla ongi parem, et filmi asemel sündis veebikeskkond, sest siin saab seda keerukat teemat hoopis laiemalt ja sügavamalt käsitleda. Iga inimene saab rääkida oma loo, sellest koorub välja kogu suguvõsa lugu; iga kogukonda saab tutvustada, iga selle looga seotud maakohta on võimalik tundma õppida. Filmi puhul oleks vaja olnud välja valida ainult üks lugu. Pealegi, kui film on valmis, siis seal enam muutusi ei saa teha, aga veebikeskkonda saab pidevalt täiendada ja muuta.
„Elus ongi nii, et mõnikord see, mis algul tundub halb, on tegelikult parim. Ma olin loomulikult õnnetu, kui ei saanud filmi alustamiseks raha, ega mõistnud, kuidas see teema ei ole ikka piisavalt hea,” mõtiskleb Riina. „Aga nüüd ma saan kogu sellele rahvakillule teha virtuaalse monumendi, mis jääb alles.”
Maailm muutub, kui ise muutud
„See on poolenisti õige. Maailm muutub sõltumata sellest, kas ise muutud või mitte, aga siis sind lihtsalt muudetakse või sunnitakse elama teiste inimeste reeglite järgi,” ütleb Riina.
Tema elus algas protsess, mille tulemusel hakkas ta oma elus väga intensiivseid muutusi tegema, kuusteist aastat tagasi. Riina on läbi käinud Santiago de Compostela palveränduri tee Hispaanias, maganud metsas kuuse all, lugenud ralliautos kaarti, 50. sünnipäeval seigelnud üksinda Brasiilia mägedes, veetnud kuid Indias, õpetades oma teadmisi kohalikele…
„Muutuse usku” pöördusin ma siis, kui tutvusin Hiina enesetervendamise tarkustega ja üldse Hiina elufilosoofiaga. Hiinlased ütlevad, et kõige stabiilsem asi siin maailmas on muutus. Meie ümber on kõik kogu aeg muutuses, päev muutub ööks, talv kevadeks. Nii ka meie elus: kui me ise ei ole nõus muutuma või ei valmistu muutusteks, siis kisutakse meid lihtsalt kaasa ja meid pannakse muutuma, aga siis juba teiste loodud reeglite järgi.
Kõigepealt tuli mu ellu „juhuslikult” taiji — televisiooni grimmitoas, kus sellest kuulsin. Taiji’ga tegelesin seejärel seitse aastat. Kuid veelgi suurem muutus toimus minuga Kailongi salongis, kus sain seljahäda vastu massaaži oma hea sõbra Hua Yangi juures. Tema kutsus mind kaasa Hiinast tulnud qigongi-õpetaja kursusele. Ma teadsin juba varem, et Hua harrastab iga päev qigong’i ja et see on teda aidanud püsida suure töövõime ja hea tervise juures. Otsustasin minna, ja see sai minu elus pöördelise tähtsusega sammuks nii vaimses kui füüsilises mõttes,” räägib Riina.
Aga miski ei ole päriselt juhuslik, usub Riina. Inimene kohtab oma teel märke ning kui ta on piisavalt tundlik, õpib ta neid lugema ja oma elus kasutama, aga enamasti lastakse need endast mööda ega märgata nende tähendust.
„Eriti palju mõtisklesin selle üle ja tajusin märkide tähendust, kui kõndisin üksinda suure seljakotiga üle 350 kilomeetri Santiago de Compostela teel. Igal hommikul asusin teele, teadmata, kuhu satun, kellega kohtun, mida elu mulle kingib. See tee oli täis üllatusi ja viis veelgi fantastilisemate asjadeni, kui ma oskasin tahta,” mõtiskleb naine.
Qigong’is ja rahvusvahelises hüpno- ja psühhoteraapia koolis omandatud teadmisi on Riina ühendanud oma koolitustel. Kevadel oli tal Ida-Virumaal viiepäevane kursus „Muudatuste algus peitub iseendas”, kus osalesid õpetajad Kohtla-Järve Tammiku ja Mäetaguse koolist. Projekti eesmärk oli anda õpetajatele psühholoogilisi, eneseregulatsiooni ja keha lõdvestamise oskusi selleks, et ennetada läbipõlemist. Oma kodulinnas Keilas teeb Riina iga nädal juhitud lõdvestumise tunde.
Riina on mõistnud, et kui inimene ei ole oma eluga rahul, siis on kaks võimalust: ta kas ootab ja laseb teistel teha otsuseid ja muutuseid või julgeb elada oma reeglite järgi ja väljendab teistele, kuidas ta soovib, et temaga käitutaks.
„Kui tahad ise oma elu korraldada, pead muutused ette võtma. Tuleb välja öelda, mida sa tunned ja vajad. Nii saad oma ümbrust mõjutada, ehkki teisi otseselt muuta ei ole võimalik. Suhted lähevad selgemaks. Seda ma õpetan ka oma kursustel,” ütleb Riina naeratades.
Maikuus julgustas ta muutuma Mäetaguse vallavalitsuse inimesi. Riina nimetab neid teekondadeks, mitte koolitusteks, ja ennast teekaaslaseks. Riina õpetab, kuidas oma keha pingest vabastades jõuda kontakti alateadvusega ja mõista, milliseid muutusi oma elus teha, ning julgustab astuma esimesi samme nende elluviimiseks.
Tants lisab elule värvi ja rõõmu
Viimasel ajal on Riina ellu tulnud uus kirg — Argentina tango. Tantsida on naine alati armastanud. Kord Oslos tänaval kuulis ta muusikat ja nägi, et tänaval tantsitakse tangot. Septembrikuus.
„Jäin vaatama ja see lummas mind. Eriti huvitav tundus see, et kui paare vahetati, siis naine, kes ühe partneriga tantsis ühtmoodi, tantsis teisega täiesti teistmoodi. Kui kolm paari tantsisid korraga, siis iga paar tantsis ise rütmis — kes aeglaselt, kes kiiresti. Üks mu sõber ütles, et mees räägib tantsides lugu ja iga naisega on see erinev,” räägib Riina.
Edasi viis tee teda Reykjavikki, kus ühes kohvikus tantsiti jälle tangot. Käis tangofestival. Riina sai teada, et on olemas ülemaailmne tangokogukond, kes plaanib puhkusi tangofestivalide järgi, et aga saaks tantsida. Ta vaatas võlutult kontserte ja milongasid ja otsustas, et ei lähe enam ühelegi milongale istuma enne, kui ise tantsida oskab.
See juhtus umbes poolteist aastat tagasi. Nüüd on Riina kolmveerand aastat Tango Tallinn klubis õppinud ja hakkab tantsu juba nautima. Aga mõistab ka järjest selgemini, mida kõike ta veel ei oska.
„Ma armastan meeletult tantsida!” ütleb Riina rõõmsalt. „Kui meil on siin välisõpetajate õpikojad, siis saab järjest reede-laupäev-pühapäev tantsida ja niimoodi, et laupäeval kella ühest päeval kuni kella viieni öösel. Algul on tunnid ja pärast pikk milonga. Alles hiljaaegu oli nii, et üheksa päeva järjest oli võimalik tantsida!”
Muidugi ei saa tulla algajate tangokursusele ilma partnerita. Kui naisi palju ja mehi vähe, ei tule tantsimisest midagi välja. Edaspidi, kui üks kursus lõpeb ja teine algab, on tavaliselt ikka enam-vähem võrdselt mehi-naisi ja partnereid vahetatakse.
„Tango on füüsiline, vaimne, sensuaalne, emotsionaalne,” loetleb Riina. „See on suurepärane ja annab elule nii palju värvi ja rõõmu juurde!”
Tango kätkeb endas kirge, aga mitte üksnes mehe ja naise vahelist seksuaalsust, vaid veel enamatki. Elukirge.
