Rita Rätsepp: “Kuulun sellesse seltskonda, kes pole lugenud E.L.Jamesi raamatut ega ka näinud selle põhjal vändatud filmi. Kunagi kui raamat “ Viiskümmend halli varjundit” ilmus, ei tundunud see olevat minu kirjandus. Aga nüüd, kui sain võimaluse seda filmi vaadata, mõtlesin, et miks mitte!

Minu õnn, et mul polnud filmi suhtes mingeid ootusi, mis raamatut lugenutel tihti tekib, sain rahulikult n-ö puhtalt lehelt lihtsalt nautida.

Ootasin vaid huviga Dakota Johnsoni osatäitmist. Tegemist ju näitlejannaga, kes minu põlvkonnale tuntud näitlejate paari Melanie Griffithi ja kultusseriaali “Miami Vice” ilusmehe Don Johnsoni järeltulija.

Filmi algus tundus esialgu kui ilus ameerika muinasjutt. Ilus tüdruk, šarmantne ja rikas mees. Kenad noored inimesed, väike flirt. Imeakunis! Samas oli tunda ohus pinget, et tulemas ei ole siiski mingi tavaline lääge armastuslugu. Onneks ma ei pidanud pettuma, sest nii oligi. Piisas mõnest mehe pilgust ja sõnast, kui minu jaoks hakkas hargnema lugu Christian Greyst. Pealtnäha täiuslik, unistuste mees igale neiule, aga tegelikkuses oma sügava looga, vastuoluline tegelane. Mees, kes ühest küljest mõjub turvaliselt ja ligitõmbavalt ja samas tekitab hirmu ja ebakindlust. Psühholoogiliselt huvitav karakter ja psühholoogile huvitav jälgida. Üsna selge, et kõik jõuab algusesse ehk ikka need lapsepõlve traumad, aga mis sealt välja koorub?

Teisalt siis armsake, süütu tütarlaps Ana, kes on ühest küljest alahuult näksiv malbe neiu ja teisalt annab sellega signaali kui igaks mänguks ja kõigeks valmis küps “hoor”. Selle signaali meespool ka kohe ära tajus, just sellist naist tal vaja oligi.

Seks müüb alati ja eks see ole ka filmi menu võti. Kui tavaliselt on filmides selliste stseenide puhul näidatud kirglik algus ja kohe seejärel õnnis hommikune ärkamine, siis selles filmis on ilusad inimesed kogu oma kires vaatajale nähtavad. Teod, mis tavaliselt jäävad magamistubadesse, on avatult ekraanil. Seks on elu osa ja kuidas keegi oma fantaasiaid rakendab, on igaühe enda valik. Filmi lõppedes oli mul kahju, et on nähtudki valdavalt vaid seda külge. Arutatakse, millised olid seksstseenid ja kuidas need ikka tehtud olid ja et polnud ikka nii nagu raamatus jne. Mul oli hoopis huvitavam jälgida ja mõelda, miks ja kuidas on Grey kõige selleni jõudnud ja mis pingeid need rituaalid temas maandavad, igal tegevusel on omad psühholoogilised põhjused, oma lugu. Mida nägi Grey lapsena, mis mõju noore mehe arengus oli esimesel seksuaalkogemusel ema sõbrannaga jne.

Samuti ka Ana, kuigi tema lugu on selles loos rohkem tagaplaanil, ta on pigem n-ö abivahend — igas mõttes. Naine kui objekt, kelle suhtes mees käitub stiilis, mina tean, mis sulle on parim. Selliseid mehi, mitte küll päris Grey võtmes, on paraku palju.

Pahelisus köidab, sest see mängib inimhingede alateadvuses pesitsevate varjukülgede peal, mis on kõikides inimestes olemas. “Me võiks rääkida nagu normaalsed inimesed,” tahab küll lõpuks naine. Ta tahaks meest puudutada, olla temaga normaalses lähedussuhtes, aru saamata, et selliste meestega ei juhtu seda kunagi. Nad on tegelikus elus üksikud hundid ja jäävad nendeks. Sellised mehed ei soovi lähedus– ja partnerlussuhet, nad kardavad seda, sest nad ei tule sellega toime. Pinged on nende haiget saanud hingedes sedavõrd suured ja nii nad elavad oma maailmas üksi. Tegelikult on nad seesmiselt äärmiselt ebakindlad, nad pole kontaktis oma tunnetega ja seeläbi ei saa lasta kedagi päris oma lähedale ja lubada endale tegelikke tundeid. Neil on kõige selle ees hirm ja nii luuakse oma maailm, oma reeglitega.

Filmi muude visuaalsete kohtade pealt jäi silma Grey elu- ja töökeskkond, mis kinnitab omakorda tema perfektsionismi ja kontrollifriigi karakterit ja kinnitab, et väline ja sisemine maailm ei pruugi alati olla selline, nagu ta välja paistab. Pigem on see kest, ilus pakend kurva sisu umber.

Teades, et film on saanud väga mitmetes kategooriates Kuldvaarika ehk filmimaailma suurima ebaõnnestuja tiitli, siis julgen siin natuke vastu vaielda. Ilmselt on asi ootustes ja tegelikkuses ning kuna ootused olid ilmselt mingis kategoorias väga suured, aga filmitegijad tulid välja hoopis millegi muuga, tuligi pettumus. Minul, kel polnud mingeid ootusi, oli see hea muusikaga ja tegelikult suhteliselt peene tajuga tehtud film, kus on peale erootika ka paras annus psühholoogiat.”

Film “Viiskümmend halli varjundit” (Fifty Shades of Grey) linastub filmikanalil TV1000 Premium täna kell 20.00.