""Täitsa lõpp, kui õudne öö..." kurtsin täiesti soodana ükspäev vennale, kes kahe väikelapse isana lohutas, et vähemalt räägi asjadest nii, nagu nad on, mitte ei mana võltsi rõõmunägu ette, kuigi kodus on tohuvabohu ja ise olen vaikselt hullumajja minemas," kirjutab ta.

"Pärast ööd, kui beebil polnud magamiseks tuju ja ma hommiku hakul soojal vannitoapõrandal jõuetusest nutta kõõksusin ja pärast järjekordset päeva, kui me Märdiga ainult nokkisime ja õiendasime teineteise kallal ja mul polnud füüsilist jaksu lapsega tegeleda, vaid suutsin ainult põrandal lebada ja talle mänguasju visata," jätkab ta. "Pärast kõike seda mõtlesin, et ei-ei, on vaja väikest restarti! Niisiis magasingi kolm ööd naabrite juures. Märt oli muidugi pärast seda kolme ööd täiesti sooda omadega, aga natuke sai beebi ärkamisi ja tissivajadust öösiti vähendatud."

Loe pikemalt Saara kogemuste kohta värskest veebruarikuu Pere ja Kodust.