Sass Henno: 8. märtsi embuste varjus on lugusid, mille avalikustamist vägivaldsed mehed kardavad
Kirjanik ja kommunikatsioonispetsialist Sass Henno lahkab naistevastase vägivalla küsimusi.
Sinililled naistepäevaks
8. märts on armas päev. Naised saavad tähelepanu. Mehed saavad kiita. Lillemüüjate käive mitmekordistub ja uudistekanalid teevad neist õhtuks paar positiivset reportaaži.
Kuid mulle tundub, et sel aastal tuleb rääkida naistepäeval ka sellest, mis tegelikult meie ühiskonnas naiste elurõõmu, eneseteostust ja õnnelikku emaks olemist takistab. Naistevastane vägivald.
Naistepeksjate meedia-aasta
8nda märtsi embuste ja nelgiõite varjus on lugusid, mille avalikustamist paljud vägivaldsed mehed kardavad rohkem kui kastratsiooni. Viimasel aastal oleme näinud avaliku elu tegelastest naisepeksjate meediaparaadi, kus Heiki Valneri, Rasmus Vesiloo või Andrus Värniku kriminaalasjad on jõudnud ka uudistekülgedele. Mis aga mind praegu neid ridu kirjutama ajendab on see, et eelmainitud naisepeksjatest rääkivate uudislugude all osad netikommentaatorid soovivad neile meestele ikka vastupidavust ja jõudu. Ja räägivad sellest, kuidas “tüütule” või “närvidele käivale” või “rahaahnele naisele” toore jõuga kallale minna ja neid tervisekahjustusteni peksta on igati mõistlik. Uskuge mind, selline vägivalla suhtes tolerantne ühiskond pole see, kus te tahaks oma tütreid ja poegi kasvamas näha.
Sõnade jõud
Loomulikult on mitte ainult rusikates, vaid ka sõnades metsik jõud. Sõnadega on vallutatud maid ja ehitatud riike. Rääkimata perekondadest ja inimsuhetest. Aga kuna iga kodu ukse taha mehitatud valvet panna ei saa, siis usun, et peaksime omalt poolt proovima kasutada sõnu selleks, et inimsuhteid vägivallavabamaks muuta. Ütlen ka omalt poolt, et ma pole alati nii arvanud. Ja nooremana arvasin ka, et mõne tüdruku sinist silmaalust varjav päikseprill on sageli põhjustatud sellest, et “ju see naine ikka midagi pidi tegema.”
Aga nüüd, kuuldes seoses oma tööga prokuröridelt, politseinikelt, kiirabiarstidelt, nõustajatelt ja psühholoogidelt sadu sarnaseid lugusid, olen seisukohal, et oma rahva hoidmiseks peame õppima teineteist kaitsma. Kaitsma ka enda seesmise agressiivsuse ja rumaluse eest. Me peame teineteisele nii hingeliselt kui füüsiliselt vähem haiget tegema. Kuigi jah, see haiget tegemine on inimloomal üks esimesi kaasasündinud oskusi. Kuid kui me ise soovime, suudame me seda ka kontrollida.
Sinililled naistepäevaks
“Sa ei kujuta ette, kui paljud naised selle päeva pärast kodus peksa saavad,” ütles mulle üks meditsiinitöötaja kui küsisin, kas sõbrapäevad ja naistepäevad ohvrite vigastuste statistikas kuidagi eristuvad. “Miks just siis?” küsisin mina sinisilmselt, sest ainuüksi mõte sellest, et keegi võiks kedagi tähtpäeval alandada tundus isegi minu rikutud fantaasia jaoks liiga sadistlik.
Sain teada, et ebakindlate meeste haiglane armukadedus on üks põhjuseid. Teine on see sama koopainimese mõtlemine, et naine peab mehele alluma ja andma igal hetkel ja pikema sissejuhatuseta. Ja kolmandaks põhjuseks on ka üks rumal retsidiivne maneer — ebamugavale küsimusele vastan rusikatega.
Ja siis tuli mul mõte sellest kõigest Delfisse kirjutada. Ja just sel hetkel panin oma märkmetesse kirja ka selle pealkirja “sinililled naistepäevaks”. Mõeles sinikatele, mida nii mõnigi tüdruk järgmisel päeval päikeseprillidega varjama peab. Mõeldes sellele, kuidas neist valusatest lugudes rääkima peab. Täna, homme, aastate pärast. Ja alles siis, kui oleme seda teinud järjepidavalt ja tüütuseni, šampoonireklaami intensiivsusega, hakkab midagi meie kollektiivses väärtushinnangus ka lõpuks hoolivamaks muutuma.
