Seksuaalväärkohtleja — kes ta selline on
Rääkides seksuaalsest väärkohtlemisest tekib kohe küsimus: kas väärkohtleja on ise väärkoheldud laps, kes jäi ravita? Enamikel juhtudel ongi väärkohtlejaid endid lapsepõlves seksuaalselt ära kasutatud. Ja lapsena polnud ta kindlasti süüdi, et teda ära kasutati.
Kas nimetada teda sel juhul väärkohtlejaks või hoopiski ohvriks? Reeglina on nii, et mida vanemaks ta saab, seda vähem teda ohvriks nimetatakse. Väärkohtleja jaoks tähendab seksuaalsus ennekõike rahulduse saamist, mitte aga seksuaalsuhte loomist. Need kaks on aga täiesti erinevad asjad.
Miks valitakse ohvriteks just lapsed? Seksuaalses mõttes pole ju lastel midagi pakkuda. Ainus loogiline seletus oleks, et väärkohtlejad kardavad normaalset seksi. Mõned väärkohtlejad teevad seda ka mitte vastassugupoolest laste, vaid oma soost lastega. Arvatakse, et see annab tunnistust homoseksuaalsuse mahasurumisest.
Mõned kohtlevad vääriti nii poisse kui ka tüdrukuid. Kas mees, kes tegeleb ainult tüdrukutega, on aga heteromees? Lausa uskumatu, kuid tervelt 25-30 protsenti kõigist Norra väärkohtlejaist on naised ning nad teevad seda enamasti oma peres!
Mis on pedofiilia?
Pedofiilia ei ole seksuaalne orientatsioon, vaid iga seksuaalne vahekord alla 12aastase lapsega. See pole sünnitrauma, vaid välistel põhjustel väljakujunenud hälve. Mitte kellestki ei saa väärkohtlejat raamatuid lugedes ja filme vaadates — need ei muuda ju inimese ajutegevust. Täpselt samal põhjusel pole ka alkoholi tarbimine vägistajale vabanduseks. Oleksime õnnelikud, kui suudaksime pelgalt filmi vaadates oma ajutegevust muuta.
Väärkohtlejaks ei sünnita, selleks saadakse. Samas on mõnikord raske määratleda, kes on väärkohtleja ja kes mitte. Näiteks Norra seadusandlus nõuab, et seksuaalse vahekorraga nõustuja peab olema vähemalt 16aastane — nooremate puhul on teine pool ikkagi kurjategija, Eestis võib nõusoleku anda aga juba 14aastane. See, kes ühes riigis kurjategija, pole seda teises mitte… Näiteks USAs peab juba aastane tüdruk kandma avalikus kohas rinnahoidjat ja paljalt aias ringi jooksmine oleks kuritegu.
Oma osa väärkohtlejate tekkimisel on ühiskonnal. Kui noorele sisendada juba maast-madalast süütunnet kõige seksuaalse vastu, on kõrvalekalleteks soodne pinnas olemas. Samuti võib lapsele saatuslikult mõjuda mõne pereliikme vägistamise pealtnägemine.Avastamaks võimalikku pedofiili, peame esmalt looma võimaluse riskirühmade ülesleidmiseks.
Kõik saab alguse inimese seksuaalsest orientatsioonist, sest igaühes on nii homo- kui ka heteropool. Mõnel domineerib üks ja mõnel teine — orientatsioonivaba inimest pole.
Rääkides probleemist, tuleb oluliseks pidada just puberteediiga. Noori küsitledes selgus, et poisid tundsid esimest homoseksuaalset külgetõmmet juba 7- ja tüdrukud 9aastaselt. See tähendab, et kui lapsed alustavad õpinguid algkoolis, on nende seksuaalne orientatsioon juba välja kujunenud ja see on meile lähtekoht. Kui anname igale lapsele nii suhtlemisvabaduse kui kiindumustunde, on see suurimaks panuseks väärkohtlejate tekkimise võimaluste vähendamisel. Peame tõstma laste seksuaalset teadlikkust.
Kui laps on häbelik, tal on suhtlemisprobleemid ning tunnetega sissepoole elavad ehk introvertsed vanemad, kes temaga ei tegele, võib juhtuda, et ta ei aktsepteerigi oma võimalikku homoseksuaalsust. Siis on ta juba 20aastaselt pedofiil ja seejuures õnnelik, et pole homo. Igasugune ennetamine on siis juba hiljaks jäänud, sest väärkohtlejale ei saa öelda: „Ära tee seda, see on mõttetu!” Tema ju ise ei tea, miks ta seda teeb. Kuriteo sooritamise ennetamine on raske, kuna tavainimesele on pedofiili käitumist keeruline mõista. Väärkohtleja ei saagi end tagasi hoida, küll aga peaks ta suutma otsida enne kuriteo sooritamist professionaalset abi. Ja see ongi meie eesmärk — ravida probleemidega inimesi.
Pedofiilidest kurjategijate ravimine on võimalik. Praegu kasutatakse nende suhtes keemilist kastreerimist, hukkamist või ühiskonnast eraldamist ehk vangistust. Neid meetodeid ei pea ma mitte mingil juhul õigeks, näiteks USAs on just võikaimad kuriteod pandud toime keemiliselt kastreeritute poolt.Ravis on olulisim panna inimest aktsepteerima oma seksuaalset orientatsiooni ning julgustada teda suhtlema täiskasvanutega.
Thore Langfeldti mõtteid vahendas LAURI BIRKAN
* * *
Norra seksuoloog-psühhoterapeut Thore Langfeldt on esitlenud konverentsidel reaalseid tulemusi — üle 100 pedofiili ravi ajal, mis kestis aastaid, oli uute kuritegude esinemise tase äärmiselt madal.
Seksuaal- ehk intiimsuhete variante
Üheöösuhe — ühekordne kohtumine.
Abielu — seaduslikult vormistatud suhe.
Vabaabielu — kooselu ilma seadusliku vormistuseta.
Külalisabielu — partnerit külastatakse aina ja pikema aja jooksul.
Armukesesuhe — vähemalt üks partneritest on abielus.
Kolmiksuhe — seksuaalsuhetes on kolm inimest.
Grupiabielu — seksuaalsuhetes on neli või enam inimest.
Vaba suhe — partnerid aktsepteerivad teineteise suhteid muude partneritega.
Promiskuiteet — piiranguteta seksuaalsuhted.
Swinging — kaks või enam abielupaari vahetavad aeg-ajalt omavahel partnereid.
Grupiseks — kolm või enam inimest saavad aeg-ajalt kokku ühisteks seksuaalvahekordadeks.
Pederastia — mehe ja poisi seksuaalsuhe Vana-Kreekas jm.
Intsest — õdede ja vendade või vanemate ja laste vaheline seksuaalsuhe.
Sutenööri suhe — kooselu prostituudiga.
Tantristlik suhe — seksuaalsuhe vaimsetel eesmärkidel.
Monogaamia — kahe isiku omavaheline seksuaalsuhe.
Polügaamia — ühe isiku suhe paljude partneritega (kasutusel ka polügüünia tähenduses).
Polügüünia — isiku suhe paljude naistega; mitmenaisepidamine.
Polüandria — isiku suhe paljude meestega; mitmemehepidamine.
Polüamooria — umbes sama mis vaba suhe; kasutusel rohkem elustiili suhtes.
Eksogaamia — partnereid valitakse üksnes teisest fraatriast, sugukonnast, kogukonnast, seltskonnast vms.
Allikas: Vikipeedia
