Su enda ja kõigi su pereliikmete, kaasa arvatud kaheksase koolipoisi telefon kutsub kord-kaks päevas vestlema meeldiva naisterahvaga, kes pakub müügiks neidsamu, MASUaja raamatuid. Mis sest, et MASU on rahvasuu väitel 1.juulist asendunud TP ja PuPu-ga… nemad pakuvad ikka, kolmkümmend krooni kallimalt, kui poest saaks.

Tõmbad lahti oma elektroonilise postkasti kaane ja sealt paiskub sulle näkku pakkumisi ja linke, vihjeid ja viiteid, ikka selsamal teemal: kuidas keeta kahekroonist seljankat ja teha oma partner sentigi kulutamata eluajaks õnnelikuks (seda viimast nippi ma mäletan- tuleb viljakatel päevadel teha korralikult keppi ja kui läheb kümnesse, siis ollakse teatud aja möödudes õnnelikud lapsevanemad).

Loetelu võiks jätkata; aga nii üldistavalt- see, mis enne oli „öko“ ja „säästev majandus“ on nüüd „kokkuhoiu kokaraamat“ ja „masunaise eneseabiõpik“. Mõnele äriidee ja viisteist minutit kuulsust, tuhandetele päästev õlekõrs oma elu ümberkorraldamisel.

Nädalatagune „Maaleht“ annab põhjaliku ülevaate kasina toidu eduloost: sööd vähem, planeerid rohkem ja tuledki eluga toime. Nädala hommikusöögid: vaid 36.80 krooni! Nädalavahetuse lõunaroad: 16.10!

Kõik õige, aga arvutuses on väike viga sees. Nimelt tuleb kogu kodusele toidutegemisele juurde arvata elektrikulu, sest enamuse tänapäeva perenaiste kodus huugavad kõhurõõmu nimel külmkapid ja elektripliidid, hulk pisemaid abilisi veel lisaks. Sest aeg, mille kulust artiklis ka sõnagi juttu pole, on seni veel kallim kui elekter.
Ka ei taha kuidagi nõus olla artikli kangelase, Sille Varblase õigustusega toitumisspetsialisti kommentaarile menüü suhtelisest ebatervislikkusest: „Tervislikkusest siin muidugi rääkida ei saa. Aga kui küsimus on ellujäämises, tuleb vaadata, kuidas kõht täis saada ja elus püsida.“ Saab odavalt, saab tervislikult. Ma ei taha siinkohal jorada vanal teemal: kasvatage ise oma juurikad ja marjad (ehkki sel mõttel on jumet, kui kogemusi, aega ja viljakat maad piisavalt käes).

Pigem võiks mõelda lähikondlikult, kogukondlikult. 1. mai „Minu Eesti“ mõttetalgute“ ellukutsutud tegude magusama osa moodustavad kogukondlikud söögimurede-lahendamise algatused. Kümmekond peret rajasid ühise aia-ja põllumaa, kümnetes külades üle Eesti otsiti üles kohalikud lehmatädid ja porgandikasvatajad ja moodustati „toiduringid“- lähem on tervislikum, odavam; lisaks eetiline aspekt: toetatakse lähikonna tootjat. Mida oma külast ei saa, seda leitakse pisut kaugemalt- kõik, kel vaja, tellivad, üks käib järel. Kokkuhoid on tuntav, nii kogukondlikus kui majanduslikus mõttes. Säästuaja retsepte leiab lisaks internetile muuseas, ka raamatutest „Eesti talurahva vanem toit“, „Eesti rahvusköök“, „Soome-Ugri kokaraamat“ jne. Kes tahab tänapäevast „lihtsat, rikkalikku ja mõnusat“, võtku kätte Anni Arro kokaraamatud „Sepamaa talu köök“ 1, 2.

Kõige selle juures ei tasu aega raisata luulutamisele, et tänapäeva inimene saab läbi linnaskäiguta või kaupluseketita. On rida asju, mida ongi mõistlikum poest osta kui hakata ise tegema. Kuigi, sada protsenti kindel ei või selleski olla, ehk ilmub kodumarketi raamatuletile järgmisena suurteos nimega: „Säästuaja pepupühkimise edulugu“, kus autor taaselustab idee ajalehtede (tekib muidugi küsimus, milliste? Sest tellijaid jääb järjest vähemaks) lõikumisest-pehmeksnutsutamisest ja peldikupaberina kasutamisest või tuleb lagedale mõttega, et aias võiks ise kohviube kasvatada, neid pannil röstida ja siis omatehtud kohvi nautida (ptüi!).

Mõelda tasuks muidugi, mida osta, mida jätta. Konjunktuuriinstituudi tehtud 4-liikmelise pere nädala toidukorvi uuringus sisaldub näiteks 4 pudelit limonaadi, 1 kg keeduvorsti, 1,3 kg kondiitritooteid. Siin on mõtlemise koht. Äkki jätaks limonaadi ära ja ostaks säästetud raha eest korra kahe nädala jooksul hea veini? Teeks kallimaga ühe mõnusa õhtu? Suveaeg ju ja kohe on kohal rrrrrrromantilised sumedad tähistaevased augustiööd…? Kui õige jätaks selle masutamise ja hakkaks tervislikult ja õnnelikult elama?!