“Ma mõtlen oma vanematele tihi,” rääkis Siim Kallas. “Nad oleks väärinud paremat elu, neil olid samuti unistused, ka nemad tahtsid reisida. Nende elu oli raske. Mu vanemad olid abielus 43 aastat kuni isa surmani 1983. aastal. Ema kaotas sõja ajal 2 väikest last. Kristi vanemad olid abielus 52. aastat. Nad küüditati Siberisse, kus nad olid 10 aastat.”

“Me oleme igavesti võlgu oma vanematele, eriti oma emadele, sest neil ei ole oma laste eest kuhugi põgeneda. Ikka on ema see, kes peab loobuma huvitavast meelelahutusest, tegelema lastega,” sõnas Siim Kallas. “Ma mõtlen, mida ema minust täna mõtleb? Ta ei kiitnud mind kunagi, et olen edukas. Ema huvitaks täna kõige rohkem see, kas ma olen hea isa, hea vanaisa, hea abikaasa?”

“Kas emadel on täna kergem?” küsis Siim Kallas. “Kahe inimese kooselu on kordumatu eksperiment. Moodsas ühiskonnas ei ole enam karme rituaale. Ema rolli tähtsuse tõttu käisin 2003. aastal välja emapalga idee, just emapalga, mitte vanemapalga idee. Selleks, et edukalt töötav naine saaks lapsi, mis tänaseks on saanud Eesti ühiskondliku elukorralduse osaks, mida pole kuskil Euroopas.”

“Eestis tuuakse emapalga vastandina tihti lastetoetusi,” sõnas Siim Kallas. “Kas me ei vastanda nii liiga palju lapsi emadele? Belgias pannakse lapsed paarikuuselt lastesõime, et nad harjuksid iseseisvusega. Me ülistame lapsi, paisutame lastetoetusi, määrame emad üksindusse. Ilma emadeta ei ole lapsi.”