Siiri Sisaski meenutab oma karjääri algusaegu: vist see soolo mind telesaatest edasistele lavalaudadele lennutaski
Katkend pärineb Siiri Sisaski raamatust "Hästijätt", kus autor jagab oma vanaema, sada aastat tagasi sündinud Elleni mälestuskilde, mis leiti ülestähendustena pärast tema surma. Samas peegeldab autor vanaema mälestuste pealt iseenda elu seiku. Tasapisi joonistuvad välja kaks sarnast naist eri ajastutes: tugevad, oma joone ajajad, igasugustes oludes hakkama saajad.
Viieteistaastasena läksin ETV konkursile „Kaks takti ette“ Raimond Valgre lauluga, mis polnud tookord noorte seas mitte just väga suures moes, „Mul meeles veel“. Kitarri saatel oli kujunenud mul sellest laulust oma versioon.
Ühel rõskel ja tuulisel sügisõhtul, nagu mäletan, toimuski ettelaulmine ETV maagilises hoones, Lomonossovi tänaval, majas number 21. Ootamatu üllatusena selgus, et žüriile mu laulustiil isegi meeldis?! Mhm. Igatahes valiti teiste seas ka mind saatesse esinema.
Kui aga päriselt salvestuseks läks, jätsin oma maakamaigulise improvisatsioonilise „soolo“ targu laulmata. Pidasin seda, noh, telesobimatuks! Olin ju näpuviibutusi kogenud nii siit kui sealt, et kas nii ikka tohib… Oma krõbeda soolo asemel ümisesingi heliproovis niisama mingit tagasihoidlikumat jämmijupikest. Sedagi poolkatkendlikuna. Kuni korraga keset stuudio heliproovi astus minu juurde kõigile tuntud ansambli Ruja kitarrist, tookordne ETV muusikasaadete toimetaja Jaanus Nõgisto! Talle omase eheda otsekohesusega tema minult kohe pärima, ei, koguni nõutama: „Aga kuhu su soolo jäi, tüdruk!?“
Olin rabatud. Oleks nagu kiita saanud? Lasingi siis kohe täiel aurul edasi. Vist see soolo mind telesaatest edasistele mu lavalaudadele just lennutaski…
